Ahto Lobjakas

FOTO: Mihkel Maripuu

Seitsme Eesti mehe röövimine Liibanonis – «pantvangi võtmine» on veel vara öelda – on selle mündi teine pool, mille esiküljel ilutseb ELi ja NATO liikmestaatus, euro jms.


Piltlikult öeldes, osundades Kiplingit, on tegemist osaga valge mehe koormast. Kiplingi-aegse kolonialismiga pole meil otsest pistmist (kui välja arvata wabariigi-aegsed kiibitsemised Odamehes jm). Aga olles kuulutanud end osaks läänest, liidab ülejäänud maailm meid ühte peale selle tänapäeva ka selle ajalooga, meilt küsimata.

See maagiline arv seitse viis Eesti lähedalt kokku maailmas iseolemise jäämäe veealuse osaga. Brüssel, olümpiavõistlused, rahakotis krabisev euro on selle jäämäe tipp. Missioon Afganistanis asub veepiiril. Nüüd oleme allpool.

Tuleb harjuda mõttega, et maailm pole väikese, mitte kellelegi kurja teinud riigi jaoks automaatselt sõbralik koht. Eesti lipp ei ole neutraalne, kusagilt paralleelmaailmast. See on samas mastis USA, Suurbritannia, Saksamaa omaga.

Tuleb harjuda tunnetama ohte, mis lääne pool on ammu osa elust. Ohte, mille esimeseks illustratsiooniks oli minu jaoks üks lähedane inimene varastel 90ndail, Briti-Rootsi topeltkodakondne, lennureisijana alati rootslane.

Tuleb harjuda mõttega, et elu läheb edasi. Mis iganes Liibanonis ka saaks – ajalugu lubab uskuda, et kõik piirdub ehmatusega –, ei tohi Eesti ja tema elanikud maailmale sulguda. End tuleb maailma kätte anda ja loota parimat. Jääda eestlasteks (riigi kodanike mõttes), rännata, reisida, käia ringi avatud silmadega, tuua maailma Eestisse sisse, mitte jääda maailmale võõraks.

See on ohtlik, teame nüüd. Kiusatus on primitiivse ja fundamentalistliku kaose suhtes kaitseasend võtta, endasse tõmbuda. Kuid see pole lahendus. Ja see oleks viga.

Kes islamimaailmas käinud, teab, et seal on kõige külalislahkemad inimesed (mu enda tänu paljudele Afganistani võõrustajaile) ja kõige truumad sõbrad (Salut, Tarek). Mitte inimesed pole seal halvad, vastupidi. Väärdunud on lääne poolt võõrkehana sinna siiratud võimutehnoloogiad.

Eesti jaoks on filosoofia keeles seal oluline osa «teisest», mis on vajalik «esimese» – meie endi – vaimusilmal ajaloo poolt kasvatatud kae eemaldamiseks. Alternatiivi tegelikult polegi. Maailma vastu ei saa ennast kaitsta.

Võib ju proovida («psühholoogiliselt» näiteks), aga silmaklapid ei hoia maailma eemal, vaid vaesustavad tema kogemist, loovad pinnase meid endid iseängistavatele deleuze’ilikele «mikrofašismidele» – ja varem või hiljem tuleb need ikkagi kõrvale heita.