Suhkrumaksu me juba proovisime – 1932. aastal

Aprillist 1932 juulini 1934 kehtis Eestis teatud toodetele maiusainemaks, riigieelarves nähti ette sellest laekuv tulu, maksukaristuste loetelus seisid trahvid maksust kõrvalehoidjatele.

1929. aasta novembris USAs alanud ja peagi üleilmseks paisunud majanduskriis jõudis Eestisse 1930. aasta teisel poolel. Sellele olnuks võimatu kätt ette panna, kuna just Eesti peamise eksportkauba, toiduainete hinnad langesid maailmaturul kõige enam. Oma majanduse kaitseks tõstis enamik riike tolle. See aga mõjutas ka muude kaupade väljavedu. Tööpuudus hakkas kasvama.

1. aprillil alanud 1931/1932. eelarveaasta riigieelarve ei tulnud täis. Jaanuari lõpul lagunes Konstantin Pätsi koalitsioonivalitsus, uus valitsus andis ametivande 19. veebruaril 1932, 34 päeva enne IV riigikogu töö lõppu. Paljudest lubadustest koosnenud ja palju kriitikat põhjustanud deklaratsiooni esitas uus valitsus alles 26. veebruaril. Kuid riik kestis edasi, riigieelarve kava oli riigikogus juba arutusel ja võeti vastu 17. märtsil.

Vaid kaks päeva enne seda, 15. märtsil laekus riigikokku maiusainemaksu seaduse eelnõu. Sellest laekuv tulu oli juba eelarvesse sisse kirjutatud. Rahvatervisest ei olnud seaduse eelnõus sõnagi, eesmärk oli täita riigieelarve auke «jõukamate rahvakihtide maksustamise võimalustega». Eeskuju oli võetud Soomest ja Austriast.

Juba kahe päeva pärast arutas eelnõu riigikogu rahaasjanduse komisjon. Kokkuvõttes olid maksustamise põhimõtted järgmised: maksu alla kuulusid kompvekid, šokolaad, küpsised, koogid, tordid, marjaekstraktid, keedised ja muud sellised tooted, aga mitte alkohoolsed ja karastusjoogid. Maksumäär oli «20 protsenti toodangu väärtusest», see tuli tasuda vastavalt «läbikäigule» järgmise kuu 10. kuupäevaks.

Maksu kogumise tegi keerukaks see, et väike- ja keskmistel ettevõtetel ei olnud kohustust raamatut pidada, nad tasusid põhiärimaksu vastavalt järgule, käibel põhinev lisaärimaks aga kujunes tuludeklaratsiooni ja maksuinspektori hinnangu kompromissina. Seetõttu kartsid suurettevõtted kõlvatut konkurentsi maksudest kõrvalehoidjatelt.

Uue maksuseaduse arutamine riigikogu rahaasjanduse ja üldkomisjonis, kuhu kutsuti ka kaubandus-tööstuskoja ja kahe kompvekivabriku esindajad, toimus kibekiiresti 17.–21. märtsil. Korralikult protokollitud vaidlused keskendusid maksumäärale, mida töösturid soovitasid alandada kümnele protsendile ja kondiitritoodete väljajätmisele maksualuste toodete loetelust, kuna neid toodavad peamiselt väikeettevõtted, kus raamatupidamist pole.

Kaubandus-tööstuskoja esindaja ja paar riigikogu liiget olid maksu vastu põhimõtteliselt: äsja oli tõstetud suhkrutolli, selle tõstmine veel ühe sendi võrra kilolt oleks andnud sama tulu, mida nüüd loodeti palju keerukamalt kätte saada.

Vaieldi sellegi üle, kas kompvekid on kallis või odav kaup ja kas nende hinnatõus mõjub enam jõukama või vaesema rahva rahakotile. Mõned komisjoniliikmed kartsid maal tegutsenud pagariäride sulgemist, teised leidsid, et äritordi tegemise lõpetamises ja kodukokanduse edenemises pole midagi halba.

22. märtsil oli seadus riigikogu saalis esimesel lugemisel. Seaduse nimeks oli saanud maiusainetemaksuseadus, maksuprotsenti oli alandatud 15-le, tordid ja koogid olid jäänud maksu alla.

Mida arvasid uuest maksust ajalehed ja rahvas? Värvikate faktide otsija peab pettuma: oli nii palju tähtsamaid probleeme, et peale paari üldise referaadi riigikogus toimuvast jäi see peaaegu tähelepanuta.

Ma ei julge anda hinnangut IV riigikogu tööle tervikuna, kuid oma volituste viimasel nädalal oli ta väga töökas. Töönädal oli ka lühike, 21.–24. märtsini, mil pidi lõppema IV riigikogu viimane istungjärk. Mais toimusid uued valimised. Töönädal lõppes suure reedega, mil vana tarkuse järgi isegi lind ei tohtinud pesa teha. Seega tuli nende päevadega kõik tööd lõpetada.

Iga päev toimus kaks koosolekut. 22. märtsi päevakorras oli 32 punkti. Esimene koosolek algas kell pool üksteist ja kestis viis tundi, õhtul pool seitse alanud koosolek lõppes vaid veidi enne südaööd. Päevakorrapunktide hulgas olid krediidiasutuste seadus, raudteevõrgu arendamise seaduse muudatused, kuritarvituste ja korruptsiooni vastu võitlemise seadus, 1930/1931. aasta riigieelarve täitmise aruande kinnitamine.

Pikk arutelu toimus tänapäeva soolise võrdõiguslikkuse eestvõitlejaid kahtlemata nördima paneva teenistusvahekordade korraldamise seaduse üle, millega piirati mõlema abikaasa riigiteenistust. Kas mees peab suutma üksi pere ära toita?

Kõige tähtsam oli aga põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Mis on selle kõrval üks maiusainemaks! Aga kuna see oli juba kinnitatud riigieelarves ärimaksude all olemas, siis vastu see võeti, liites eelnõu teise ja kolmanda lugemise.

23. märtsi koosolek algas jälle kell pool üksteist, kuid lõppes alles kell viis õhtul. Järgmine koosolek algas juba pool kuus ja lõppes 24. märtsi ööl kell 00.45.

Kuid see polnud kõik! Järgmine koosolek 17 päevakorrapunktiga algas juba kell 1.09 ja lõppes kell 2.55. Sellel võeti vastu ka maiusaineteseadus.

Seega pole isegi ööistungid nüüdisaja leiutis. Tol kaugel ajal oli seadusandjatel aga raskem, sest nemad vaheaegu ei võtnud. Saalis oli küll vaid 60–70 saadikut (ülejäänud vist vahepeal puhkasid), kuid töö käis kogu aeg edasi.

Seadus oli vastu võetud ja riigiametnikud pidid hakkama seda täitma. 1932/1933. aasta riigieelarves loodeti tulu 300 000 krooni (0,4 protsenti eelarvest ehk 12 protsenti äri- ja tööstusmaksudest). Suurimat tulu loodeti küll tollidest ja riigi piiritusmonopolist, aga ka näiteks riigiraudtee kulude ja tulude vahe arvati jäävat umbes kahe miljoni krooniga plussi.

Hilisema lisaeelarvega 83 miljonini kasvanud eelarve tuludest laekus aga vaid 66 miljonit. Töötute arv tõusis 32 000ni. Ei päästnud isegi suhkrutolli tõstmine mitte ühe, vaid tervelt kümne sendi võrra kilolt.

Ja maiusainemaks? Laekumine oli eelarveaasta lõpuks 172 000 krooni ehk 57 protsenti kavandatust. Seetõttu esitas valitsus juba jaanuaris 1933 maiusainemaksu seaduse parandused, millega alandati maksumäära viiele protsendile ja muudeti ettevõtete maksujärku vastavalt äritunnistusele.

Mitu riigikogu rahanduskomisjoni liiget leidis, et maksu kehtestamine on eksisamm – toob niihästi ettevõtjatele kui ka maksuametnikele tööd juurde, aga erilist kasu ei anna. Ebaõige olevat ka üldse ühe tööstusharu erimaksustamine. Väikeettevõtted olid vastu raamatupidamiskohustusele eraldi selle maksu tarbeks, samas heideti neile ette maksudest kõrvale hoidmist.

Seadus jäi siiski parandustega kehtima, 1933/1934. aasta eelarves planeeriti laekumiseks 100 000 krooni. Koos eelmise aasta võlgadega laekus 115 000. Tegutsemisluba oli antud 64 kompveki- ja biskviiditööstusele ning 624 kondiitritööstusele. Kahe aasta vältel trahviti 250 ettevõtet. Ka 1933. aastal oli palju olulisemaid asju kui mõne väikese kompvekivabriku vara arestimine või maksuinspektori ületunnitöö.

Suures ajaloos on tol aastal olulised vabadussõjalaste liikumine ja põhiseaduse muutmiseks toimunud kolm rahvahääletust. Pärast seda, kui Päts oli kuulutanud krooni devalveerimise propageerimise peaaegu kriminaalkuriteoks, läks Jaan Tõnissoni valitsus ajalukku krooni kukutajana, devalveerides seda 35 protsenti. Sellele järgnenud esmasest majandustõusust lõikas aga kasu järgmine riigivanem Päts, kes paistis majanduse päästjana.

Väikeses ajaloos on aga talletunud üsna haruldast infot, siin mõned killud.

Suuremad ettevõtted tootsid tol aastal 30–40 sorti kompvekke, väiksemad alla kümne. Jõgeva pagar oli mais 1933 valmistanud 378 kooki maksumusega 22,68 krooni (6 senti tükk), Tartu Werneri kohviku koogi- ja torditoodangu väärtus oli kevadsuvel 30–65 krooni, Tartus tegutsenud kompvekitööstustel 500–1000 krooni kuus. Magusad kohvisaiad erimaksu alla ei käinud.

Mõne töökoja kompvekikatlad pandi maksuvõla katteks oksjonile, neid päästeti viimase hetke kiire tegutsemisega. Mõnele kohvikuomanikule on nõutud välispassi väljastamise keeldu maksuvõla pärast. Muude aastate arhiivides selliseid andmeid pole, selle poolest oli maiusainemaksust tublisti tulu tõusnud. Aga muu kasu suhtes oldi kriitilisemad.

1934/1935. aasta eelarves loodeti maiusainemaksuna koguda 80 000 krooni. Kuid nii palju seda enam ei laekunud. 15. mail 1934 andis riigivanem oma eriõigusega välja dekreedi maiusaineteseaduse tühistamise kohta 1. juulist. Kahe ja veerandi aastaga oli seda laekunud umbes 300 000 krooni.

Päris punkti ei saa loole aga veel panna. Veidral kombel on maiusainemaksu märgitud ka järgnenud aastate riigieelarve tuluallikana: 10 000, 5000, veel 1939/1940. eelarveaastal 2000 krooni. Kas ametnikud tõesti omavolitsesid? Ei, nad kandsid järgmisse eelarveaastasse maksuvõlgu. 1939. aastaks olid need ilmselt aegunud, 1940/1941. aasta eelarves maiusainemaksu enam pole.

Selgub aga, et 1932. aasta maiusainemaksu ja nüüd kavandatava suhkrumaksu vahel on olulisi erinevusi. Maksualuse toidu valik on täiesti erinev, ühine vaid suhkrusisaldus. Esimene oli puhtakujuline kriisiaja maks, teine peab näitama õitsva majandusega riigi hoolt oma kodanike eest. Esimene maks pidi jõukate inimeste lisamaksuna andma panuse kõhna riigikassasse, teine peab andma panuse Eesti inimeste tervise parandamisse. Üks jäi erilise tähelepanuta, teise üle vaieldakse tuliselt juba enne eelnõu valmimist. Üht oli vähemalt väikeettevõtteilt peaaegu võimatu täpselt sisse nõuda, teise toeks on kõik digiühiskonna parimad saavutused, mis on kättesaadavad nii maksuametnikele kui ka toojatele.

Üsna sarnased on mõlema maksu üle peetud vaidlus, kas kompvekke  või limonaadi  ostab  rohkem  jõukam või või kehvem rahvas. Mõlema seaduse esimene lugemine toimus südaööl, esimene pidi kehtima hakkama nädala pärast, teisega on aega veel seitse kuud.

Kas 1932. aasta maiusainemaks oli katastroof? Ei, kõigest väike ja ebaoluline episood, millele kulutatud aega oleks võinud paremini kasutada.