Islamiriigi võitlejad

FOTO: SCANPIX

Tunneme kaasa kõigile Manchesteri terrorirünnakus hukkunute lähedastele ja kogu Suurbritannia rahvale. Rünnata noortele, lastele suunatud kontserti muudab niigi jäleda terrorismi veel eriti põlastusväärseks, madalaks ja argpükslikuks.

Iga isa ja ema mõistab hoolt, muret ja hirme, mis meil kõigil on, saates oma lapsi ka eelduslikult kõige turvalisematesse paikadesse – igal hommikul ja õhtul. Ja see on tunne, mida küllap jagavad emad/isad nii moslemiriikides kui Euroopas ja Ameerikas.

Hullunud surmakultusele tuleb teha lõpp. Ei ole mingit põhjust käsitleda seda kui osa «uuest normaalsusest», millega justkui peaks lihtsalt harjuma, või üha kordama, et statistiliselt on igapäevases liikluses hukkumine palju tõenäolisem kui surm enesetaputerroristi korraldatud pommiplahvatuses. Statistiliselt on võrdlus liiklus/terrorism küll õige – liiklusõnnetustes hukkub rohkem inimesi –, ent ometi ei tohiks see teha meid pimedateks sihipäraste rünnakute suhtes. 

Euroopal on oma ajaloolised kogemused terroristide ja terroriga, sh riikliku terroriga. Ometi on vale sulgeda silmad selle ees, et praegune terroritegude laine on islamistlik, oma tegudele islamist kui religioonist tuge otsiv äärmuslik liikumine. On äärmiselt oluline, et moslemi enamusega riigid saadaksid välja üheselt mõistetavaid sõnumeid: sellised teod ei ole aktsepteeritavad.

Islamistlik surmakultus tuleb ka läänes maha suruda, tehes selget vahet, mis on usuvabaduse piirid ja mis on rünnak kõigi vabaduste vastu.

Kuulsime paari päeva eest Saudi Araabia kuninga Salmani kõnest pühendumust võitlusele ekstremismiga ja loodame, et need sõnad leiavad tegudes kinnitust. Kümneid islamiusuliste enamusega riike ühendav islami sõjaline allianss terrorismiga võitlemiseks on olemas juba kolmandat aastat. Mitmed selle liikmesriigid ongi osalenud sõjalistes operatsioonides praeguse kurjajuure Daeshi (ISIS) vastu. Veelgi olulisem oleks aga sunnimoslemite riikide üheselt mõistetav, kõlav sõnum oma usukaaslastele, et inimeste tapmist ei taluta. Ja loomulikult sooviksime näha, et just rikkad araabia riigid oleksid need, kes aitaksid oma rahvus- ja usukaaslastest põgenikke.

Ka läänes tuleb ükskord ometi avada silmad ses suhtes, et üksnes ilusatest sõnadest ja sotsiaaltoetuste jagamisest ei piisa, vaid probleemidega tuleb jõuliselt tegeleda. Küllap ongi osa tõtt terrorismiseletustes, mis rõhuvad sotsiaalsetele oludele. Ent need seletused ei ole paraku kõikehõlmavad.

Programmidest, mis püüavad lõhkuda juba kujunenud getostumist, vaesuse spiraali ja muid radikaliseerumise sotsiaalseid eeldusi, võib ju olla abi tulevikule mõeldes. Üksiti tuleb aga tegeleda kultuuriküsimustega ja mitte eitada kultuurierinevusi, nagu siiani pahatihti on tehtud. Islamistlik surmakultus tuleb ka läänes maha suruda, tehes selget vahet, mis on usuvabaduse piirid ja mis on rünnak kõigi vabaduste vastu.