/nginx/o/2014/01/15/2751686t1hd85c.jpg)
2017. aasta kohalike omavalitsuste valimised tõotavad muutuda absurditeatri etenduseks, mille käigus õilis reformistist kuningas naaseb, et kihutada minema keskerakondlasest usurpaator, anda kurjadele orkidele mööda kukalt ja näidata trääsa idas asuvale Mordorile, kirjutab Nikolai Karajev.
Pole saladus, et Eestis on ammust aega poliitilised kärbsed kohe peale lendutõusmist muutunud elevantideks, kusjuures, kuidas öeldagi, rahvusliku värvinguga elevantideks.
Tõnis Saarts kinnitas alles mõne aja eest Postimehe vene portaalile, et ainuke lõhe, mis meie poliitikat elavdab, on rahvuslik lõhe. Kusjuures selle lõhega on üldse kummaline lugu: ühelt poolt see nagu oleks olemas, aga teiselt poolt justkui ei oleks ka.
Meil on üldse palju sellist pooleldi olevat, pooleldi mitteolevat, näiteks telekanalid, mida ametlikult ei ole ära keelatud, aga millele intervjuud anda poliitik ikkagi kohe kuidagi ei tohi, sest siis mõistavad isegi parteikaaslased selle aega viitmata hukka.
Klassikaline kaksisoim, mida mäletatavasti kirjeldas Orwell romaanis «1984», on tänapäeval juurdunud nii paljudes kohtades, et pole Eestigi siin erand.
Võtame näiteks kohalike omavalitsuste valimised. Kas teate, kuidas need käivad, ütleme, Iirimaal?
Väga vahvalt: kõik endast lugupidavad kandidaadid, milline ka poleks nende amet, sõidavad hommikust õhtuni läbi oma ringkonnad, koputavad ustele, astuvad loa peale sisse ja veenavad iga valijat eraldi – oh, milline vaev ja piin võib see olla! –, et sel tuleks hääletada just tema poolt.
Potentsiaalsed valijad, kes pole sugugi rumalad, pärivad aga nende käest: mida mina isiklikult sellest kasu saan? Poliitik tõotab selle peale pühalikult: me värvime raudselt teie maja üle! Teeme kindlasti teie küüni korda! Ja teed parandame ka siin kõik ära! Ning annab ausõna valijale – ja mis kõige huvipakkuvam, pärast mõlemad täidavadki oma lubaduse.
Vaat siis, tuleb välja, et valija ei juhindu otsuse langetamisel sugugi poliitilistest motiividest. Meie aga valime südame järgi, see tähendab poliitiliselt. On see meile palju õnne toonud?
Iirlased teavad lihtsalt peamist tõde poliitikute kohta: isegi kärnaselt lambalt saab tuti villa.
Meie kohalikud valimised ähvardavad aga vähemalt ajakirjanduses muutuda diskussioonist selle üle, kes teeb mida konkreetse piirkonna heaks, poliitiliselt üliteravaks, otsekui fantaasiamaailmast välja kistud lahinguks Pagulaskuninga ja Troonianastaja vahel.
Viimase osa etendavad mõistagi keskerakondlased, esimest reformierakondlased. Üleriiklikud lehed isegi ei varja Keskerakonna vastast suunitlust. Õige kah, mis siin ikka häbeneda? Lõppude lõpuks, kui juba USA ajakirjandus muutus avalikult parteiliseks (vaat kuhu suutsid selle riigi viia Clinton ja Trump!), siis võib ju öelda, et meie härjavärsid on oma loa otse jumalalt endalt saanud. Eesti Päevaleht oma juhtkirjas lajataski otse:
«Kiidame Taavi Aasa Keskerakonna valimisvankri etteotsa panemise heaks kahel põhjusel. Esiteks nõrgestab see Keskerakonna edu sügisestel valimistel. [...] Teiseks näitab Aasa linnapeakandidaadiks valimine, et Keskerakond jätkab võitlust eestikeelse valija nimel ega soovi jääda ainult n-ö vene erakonnaks.»
Selge mis selge: siin seisab meie ees järjekordne rahvusliku värvinguga elevant, kes sumiseb ja vehib tiibadega, võttes suuna udulooriga kaetud tulevikku.
Keskerakonna ja laiemalt venelaste vastu suunatud tunnetega võib hakkama saada. Oleme nendega ammu harjunud, nii et ajakirjanduse koorekihi lootused Keskerakonna vastasele superkoalitsioonile (nagu väljendus ikka seesama juhtkiri) ei üllata.
Võib aru saada, et reformierakondlased on sellele kihile endiselt jäänud heaks valitsejaks, omamoodi Aragorniks, kes ajas mõneks ajaks kuningriigist minema õelad orkid, keda juhtis jäle idanaaber Mordoris.
Võib aru saada, et praegune koalitsioon on tingimustes, kus Keskerakonda on kümme aastat halastamatult tümitatud, paljudele inimestele õige ebamugav.
Võib aru saada sellestki, et Keskerakond selle demoniseerimise tulemusel seondub tänini suurel määral Vene ohu ja vasakpoolsusega, mis on kaks põhivaenlast igale korralikule inimesele (nagu neid defineerivad Jürgen Ligi ja teised Reformierakonna säravad tähed).
Isegi kui vasakpoolseks majanduslikus mõttes, nagu näitab praktika, Keskerakonda nimetada ei saa: nende poliitika kaldub ainult õige pisut pahemale Ansipi ja Rõiva ultraparempoolsest majanduspoliitikast.
Samuti ei ole Jüri Ratta valitsus kuidagi eriliselt kaldu Venemaa poole ega tunne erilist seost kohalike venelastega. Sellest, muide, tulenevad ka kõik need skandaalid Keskerakonna tinglikult vene- ja eestimeelse tiiva vahel.
(Paganama kahju, et stereotüüpide kokkupõrke järel ei hakka keegi arutama, kui head keskerakondlased siis tegelikult on. See on juba kord siltide vastik omadus: need tõmbavad eesriide täielikult ette.)
Ent see kõik, kordan, on täiesti mõistetav. Häda on selles, et see on parlamendi, mitte aga kohalike omavalitsuste valimise teema. Kohalikud valimised tähendavad asfalti, kanalisatsiooni, haljastust, ehitustöid, remonti, kohalikke spordiüritusi, kohalikku kultuuri ja kõike muud sellist. Selles asi ongi.
Rahvusliku värvinguga elevandid ei peaks taevalaotust täitma enne järgmist aastat, 2019. aasta eel, mil vahetatakse välja parlament, selle järel ka valitsus. «Londid eemale kohalikest valimistest!» nõuan ma otsustavalt.
Muide, oleks minu tegemine, siis saadaksin kõik need elevandid üldse sumisema huviklubidesse, sest valimised ja poliitika tervikuna peaks esijoones alati puudutama majandust. See on hädavajalik, ehkki ebapiisav tingimus.
Omal ajal ei olnud kirjanik Kurt Vonnegut sugugi vaimustuses, et Tšehhoslovakkia presidendiks sai samuti kirjanik Václav Havel ja Praha linnapeaks tema raamatute tšehhindaja Jaroslav Kořán. «Ta on ju tõlkija,» sõnas Vonnegut intervjuus, «linnapea ametis peab aga jagama veevärki. Mida teab tema kommunaalmajandusest?»
Kurt Vonnegut oli väga tark inimene. Seda ei saa eitada.
Kuid Eesti 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimised tõotavad rohkem muutuda absurditeatri etenduseks «Refot’d oodates». Milles Pagulaskuningas naaseb, et kihutada minema Troonianastaja, anda õelatele orkidele mööda kukalt ja näidata Mordorile trääsa. No või vähemalt millekski Mark Twaini üles tähendatud stseeni sarnaseks:
Inimene San Franciscost hõivas võõra maatüki ja et seda kindlalt endale jätta, ehitas sinna vaiade peale maja. Sigadel sai kombeks ronida maja alla ja seal öösiti röhkida. Peremees uuristas põrandasse augud ja naine lajatas sigadele tulist vett kaela. Sead, kes püüdsid kiiresti pageda, tirisid kogu maja endaga künkast alla kaasa. Hommikul tuli, võttis seaduslik omanik maatüki enda valdusse.
Jah, lugeja, sa ei eksi: selles arvamusloos on liiga palju kirjandust ning liiga vähe veevärki ja kanalisatsiooni. Aga teiselt poolt, ega ma ju ka ei kandideeri.
Aga ikkagi tahaks niisuguseid valimisi nagu Iirimaal.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
/nginx/o/2014/01/15/2751686t1hd85c.jpg)