Mihhail Kõlvart Postimehe stuudios.

FOTO: Mihkel Maripuu

Poliitilise režiimi ja kultuuri vahele võrdusmärki panna ei ole õige. Venekeelne laul meie laulupeol poleks ju laul Leninist, kirjutab Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart (Keskerakond).

Sissejuhatuse asemel

«Härra või sm Kõlvart. Etniliselt kasahh või korealane jäägu Teie otsustada, kuid ei ole vaja tulla oma soovitustega kas laulupeol peaks olema ka vene keelne laul jätke .see ikka eestlaste otsustada. Teilt ei küsi seda ükski eestlane! Kas Kasahhis lauldakse kuskil Kasahhi rahvuspeol ka saksakeelseid laule, siis kahtlen! Aga tehke endale selgeks kes Te ise rahvuselt olete! Kindlasti ei ole Te eestlane!!!! Andke oma nõuandeid Lasnamäe venelastele, kuid ärge tulge neid andma etnilistele eestlastele!!!» Selline oli üks kirjadest minu postkastis.

Isiklikult

Vanemad hakkasid mind laulupidudele kaasa võtma enne, kui sain kooliealiseks. Siis tekkiski soov ükskord kõndida osalejatega ühes reas ja seista kooris laulukaare all. Kahjuks ei ole mul lauluannet, mistõttu ei ole ma kunagi laulnud kooris, kuid sageli täituvad lapsepõlveunistused mõnel ettearvamatul viisil. Aastakümneid hiljem, kui sain abilinnapeaks, õnnestus mul laulupeorongkäigus kõndida Tallinna kolonni koosseisus ning viibida koos kooridega laulukaare all.

See oli emotsioonideküllane kogemus, mida tahaks teistega jagada. Rahva ühtsuse energiat laulupeol ei anna kuidagi sõnades kirjeldada, aga kui kõik eestimaalased saaksid seda tunnet kogeda, siis võiks integratsiooniprobleemi päevakorrast välja jätta.

«Suud puhtaks»

Telesaade «Suud puhtaks» (ETV, 17.05) oli pühendatud suhetele rahvaste vahel ja praktiliselt kogu eetriaja rääkisime, mis meid eraldab: ajalugu, meedia, poliitika. Alles päris lõpus õnnestus mul öelda, et me kõik peaksime vaeva nägema, et leida tee üksteisele lähemale.

Kohalikud venelased hakkavad eesti kultuuri paremini mõistma, kui enamik või paljud käiksid laulupidudel. Ja kindlasti toimuks see kiiremini, kui kõlaks vene või venekeelne laul. Just selline oli mu mõte – integratsiooni küsimuste arutelu kontekstis.

Mis on pildil valesti?

Mis selles idees siis valesti on? Mis oli negatiivsete emotsioonide plahvatuse põhjus? Mitte-eesti päritolu laulud on kõlanud laulupidudel varemgi. 2004. aastal «Majesty and glory of your name», «Sound the trumpet», «Finlandia», «Can you hear me?» on vaid mõned näited. 1997. aastal kõlas ka Lõuna-Aafrika rahvalaul «Siyahamba». Seda nimekirja võiks jätkata. Kui probleem on ainult vene laulus kui etnilise kultuuri väljundis ebasobivas, siis 2004. aasta üldlaulupeo esimesel kontserdil mängis Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Eri Klasi dirigeerimisel Dmitri Šostakovitši loomingut.

Vaieldamatult ei saa ükski poliitik või ametnik laulupeo programmile oma vaadet peale suruda. Minu sõnad otse-eetris ei olnud poliitiline avaldus, programmiline ettepanek ega ka valimislubadus (jumal hoidku selle eest!), vaid võimalike teede otsimine, mis viiks kogukonnad üksteisele lähemale. Lõppkokkuvõttes, keele pealesurumine kultuuris või hariduses ei soodusta arengut. Omaksvõtt peab tulema seesmiselt, mitte väljastpoolt, surve tulemusel.

Kurb, et mõnele arvajale assotsieerub vene laul ilmtingimata lauluga Leninist ning vene kultuur ilmtingimata nõukogude režiimiga. Tegelikult on imelik selgitada, et poliitilise režiimi ja kultuuri vahele võrdusmärki panna ei ole õige.

Võimalik, et kellegi silmis on lubamatu mõte kultuurilisest mitmekesisusest ja vastastikusest teineteise poole liikumisest, eriti laulupeo kontekstis. Arvatavasti ei nõustu sellega Tallinna Linnateatri ja Vene Teatri näitlejad, kes mängisid lavastuses «Teisest silmapilgust». Etenduse lõpustseenis esitavad vene ja eesti näitlejad koos Igor Severjanini laulu nii eesti kui ka vene keeles. Lavastaja on oma nägemuses asetanud lauljad just laulupeole.

UNESCO

7. novembril 2003 kanti Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.

UNESCO-le esitatud avalduses olid sellised mõtted: «Muusika keele ja laulu kaudu kogetakse ning väljendatakse oma pärimuslikku kultuuri, luues samas pinnast eri kogukondade ja rahvaste üksteisemõistmiseks üleva ja piire ületava kultuurinähtuse raames.»

«See traditsioon esindab erinevate sotsiaalsete, vanuseliste ja etniliste rühmade kaasahaaramist ja osalemist, mida on võimalik rakendada ühiskonna integratsiooniprotsessis, tagab kultuurilise mitmekesisuse arengu, mis ilmneb nii etnilise representatsiooni mitmekesisuse kaudu kui ka repertuaari rikkusena ...» Raske on midagi lisada.

P. S.

Kultuur ei kahane kunagi, vaid vastupidi – kasvab võimalikult paljude ja erinevate kultuurikandjate kaudu, kes seejuures hoiavad oma kultuurilätteid. Ühist kultuuriruumi saavad rikastada inimesed, kes säilitavad seejuures oma rahvusliku ja kultuurilise, sealhulgas ka keelelise selgroo. Laulupeod on eesti rahvuskultuuri sümbol ja identiteedi alus, kuid mitte ainult.

Iga laulupidu, alates kõige esimesest, millest kasvas välja rahvuslik liikumine, kannab endas teatud sõnumit ühiskonnale. 30 aastat tagasi oli see sõnum René Eespere «Ärkamise aeg». Tahan uskuda, et kunagi saab sellesarnaseks sõnumiks ühtsusest ka laul vene keeles. Ei ole võimalik saada vaimult suureks, olemata suuremeelne.