P, 4.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jaak Urmet: Loone kaitseks. Ka mul oleks põhjust minna pronkssõduri juurde

Jaak Urmet
Jaak Urmet: Loone kaitseks. Ka mul oleks põhjust minna pronkssõduri juurde
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 95
Jaak Urmet alias Wimberg.
Jaak Urmet alias Wimberg. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Kirjanik Wimberg, kodanikunimega Jaak Urmet selgitab, miks Oudekki Loone (KE) ei teinud midagi valesti, kui ta viis 9. mail lilli pronkssõduri monumendile.

Viimastel aastatel olen läinud jõulude aegu ikka vanaisa ja vanaema hauda külastama. Mulle meeldib seda teha pimedal ajal, jõulude aegu ei ole see ka keeruline, sest siis ongi päevavalgust ainult mõned tunnid ööpäevas. Meeldib selle pärast, et minu arust tulebki kalmistuid külastada pimeduses, et suhtluses möödunuga jääks ette võimalikult vähe kõrvalist, aga ka vaatepildi pärast, mida näen.

Pimeduses sirab kalmistupuude all küünalde meri. Juba enne Paidet Sillaotsa kalmistust mööda sõites avaneb see vaatepilt, ja kui Türile Kõrgessaare kalmistule jõuan, on vaatepilt sama.

Need siravad tulukesed väljendavad erakordselt olulist sõnumit, nad ütlevad, et «teid ei ole unustatud, te olete ikka meiega». Ja mis eriti tähtis, need ei ole mingi korraldatud kampaania raames kokku toodud küünlad, vaid nende toomiseks on andnud tõuke iga tooja enda sisemine hääl, teistest sõltumatult.

See ei ole algatus või üritus, see on stiihiline eneseväljendus. Selles stiihilisuses, äärmises loomulikkuses ja iseeneslikkuses, iseendastmõistetavuses on vaatepilt ja kogu neid ümbritsev õhkkond liigutav. See on tõesti elus tuli pimeduses, mis väljendab väärtusi ja kestvust – erinevalt ekstremistide tõrvikurongkäikudest.

Säravad küünlad kalmistul.
Säravad küünlad kalmistul. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti nii-öelda ametliku ajaloo kütkes

Aastate jooksul olen õppinud vanaisa hauda pimeduses, taskulambi abil kergesti üles leidma, jõuan kohale, panen küünla, avan Jägermeisteri pudeli, võtan lonksu ja ütlen: «Noh, vanaisa. Mina jälle siin.» Ja lasen vaimusilmast mööda mehe, kelles sulandusid ainulaadseks natuuriks kangekaelsus ja sarm, taluomanik ja kolhoosiesimees, Punaarmee veteran ja parteist hoiduja. Just siis, kui tema oli sama vana, kui mina praegu, oligi ta kolhoosiesimees, see oli 1952. aastal – ja oli hea esimees, nagu meenutatakse.

Siis otsin üles vanaema haua, see nõuab veidi rohkem orienteerumist, oluliseks maamärgiks on Heino Marrandi büst, aga jõuan ikka kohale, panen sinnagi küünla ja tervitan vanaemagi.

Seejuures ei usu ma üleloomulikesse jõududesse ega eksistentsi pärast surma. Energia jäävuse seadusel võib olla küll teadusele seni tundmata vorme, aga ma ei mõtle hetkel sellele. Tulin vanaisa ja vanaema vaatama. Juba ainuüksi materialistliku maailmavaatega piirdudes tähendab see toiming nii palju, et ei olegi tingimata tarvis idealismi kalduda.

Vaatame minu suhet vanavanemate haudadega nüüd pisut kõrgemalt positsioonilt, Eesti nii-öelda ametliku ajaloo tasandilt. Möödaminnes märkigem, et see nii-öelda ametlik ajalugu – mida kõige ilmekamalt väljendab kooli ajalooõpetus, eriti Laari ja Vahtre õpikute käsitluses – kipub muutuma Eestis järjest ainumõeldavamaks või isegi ainusoovitavamaks ajalooks, kuni selleni välja, et üks erakond, mille nimele ma ei soovi siinkohal reklaami teha, on teinud pigem küll Nõukogude või Putini või Põhja-Korea režiimi sobituva üleskutse «Eesti ajaloo moonutamine» seadusega keelata.

Mart Laari mälestusteraamatu I osa "Pööre" esitlus Viru Keskuse Rahva Raamatus.
Mart Laari mälestusteraamatu I osa "Pööre" esitlus Viru Keskuse Rahva Raamatus. Foto: Sander Ilvest

Niisiis, Eesti nii-öelda ametliku ajaloo, võib-olla kunagi koguni Eesti ainulubatud ajaloo tasand. Selle kohaselt on minu käiguga kalmistule vanavanemate haudade juurde kõik korras. Seda saab selles kontekstis nimetada põlvkondadevahelise sideme katkematuseks, mälestuse väärtustamiseks või millekski selliseks.

Aga pange nüüd tähele, kuidas pöördub kõik pea peale, kui muudame aega ja kohta. Kui kõik muu jääb samaks, ainult et teeksin seda 9. mail pronkssõduri ees, võiks mind nii-öelda ametliku ajaloo seisukohast nimetada eesti rahva vaenlaseks.

Kui oleksin riigikaitse komisjoni liige, küsiks «Aktuaalse kaamera» uudisteankur, kas üldse tohiks minu kätte usaldada riigisaladusi. Peaminister, kes oleks juhtumisi ka mu erakonna esimees, mõistaks mind hukka, endine kaitseminister ja veel endisem sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees hurjutaks samuti, nimetaks mind alternatiivajaloolaseks. Anonüümsetest sõimajatest kõikvõimalikel võrgulehekülgedel rääkimata.

Pronkssõdurile lille viimas

Seejuures oleks minul isiklikult tõesti põhjust 9. mail pronkssõduri ees seisatada, sest mu vanaisa osales ju Punaarmee sõdurina selles sõjas. Nojah, ma ei teegi siin nägu, nagu ma arvaks, et hiljutise sinilillekampaaniaga oleks Eesti sõjaveteranide hulka arvatud eestlasi Punaarmee mundris – nemad on praeguse ajalookäsitluse kohaselt okupantide käsilased ja eesti rahva vaenlased.

Tõestuskäik, miks eesti rahva vaenlaste hulka omakorda ei kuulu samuti Punaarmee mundrit kandnud Raimond Valgre, Hardi Tiidus ja Juhan Peegel, võiks juba jäädagi väljakutseks Mart Laari, Lauri Vahtre, Jaak Valge ja Henn Põlluaasa suguste ajalookirjutajate näpuosavusele.

Kui mu vanaisa oleks sõjas langenud või kadunuks jäänud, s.o tema haud oleks teadmata, oleks pronkssõdur esmamõeldav koht, kus teda väärikalt meenutada. (Ehkki kui mu vanaisa ei oleks sõjast tagasi tulnud, oleks ka olemata jäänud minu olemasolu praegusel kujul ja meenutajaks oleks siis ilmselt keegi teine.)

Aga sel aastal, just 9. mail, kui juhtusin mööduma pronkssõduri poole suunduvatest inimestest, tabasin end mõttelt, et täiesti vabalt ja enesestmõistetavalt võiksin ka mina pronkssõduri juurde lilli viia. Esmalt isiklikel põhjustel.

9. mai tähistamine pronkssõduri juures.
9. mai tähistamine pronkssõduri juures. Foto: Eero Vabamägi

Aga mitte ainult – ka globaalsematel ja universaalsematel põhjustel, sest kuulun nende leeri, kelle meelest on parem see, et jõle sõda sai läbi, kui see, et oleks kestnud edasi. Mul oleks kaks põhjust 9. mail sinna minna ja ennast seejuures kõigest hoolimata ikkagi õige inimesena tunda!

Tulin sel hommikul maalt, istusin Mäos Viljandi poolt tulevasse kitsukesse bussi. Minu lähedal istus üks minuvanune vene mees, füüsiliselt heas vormis, turske tüüp, must nahkjakk seljas, mustad kingad jalas, veidi punetava näoga. Jaki revääril oli Georgi lint ja mingi orden, mida ma lähedalt ei näinud.

Tundus, et mees on pidu- ja mälestuspäeva puhul juba pitsikese võtnud. Aga ainult pitsikese. Kõik oli tipp-topp, ei mingeid ekstsesse. Tallinna jõudes ja bussist maha tulles märkasin, et see mees läks parajasti bussi taga toimetavat sohvrit kättpidi tänama. Ja teises käes oli tal paberisse keeratud lillekimp.

Kõndisin edasi Tartu maantee poole. Kell oli viie-kuue kandis. Ja märkasin, kuidas mööda Odra tänavat liiguvad sõjaväe kalmistu poole inimesed, lillekimbud käes. Inimesed ükshaaval, inimesed kahekesi-kolmekesi. Kuskil paistis olema laste grupp valgete õhupallidega. Palju inimesi, üksteist mitte tundvaid inimesi, stiihiliselt tulevaid ja kaugenevaid inimesi. Ka see õhkkond oli liigutav.

Uurisin mõningaid lähemalt möödujaid vargsi. Üks noorem naisterahvas, kontoritöötaja välimusega, jällegi paberisse keeratud lillekimp käes, jättis mulje, et ta oli just töölt tulnud, et enne lapsele lasteaeda järele minekut lilled kellegi mälestuseks ära viia.

Kelle – võib-olla vanaisa, võib-olla vanavanaisa, võib-olla vanaonu mälestuseks. Või vanaema mälestuseks – sest sõtta olid haaratud ka naised. Kas pidigi just langenud olema – võis ju ka ellu jäänud olla. Võis tänini elada. Sõjas langenuile ütleb see nelk pronkssõduri ees: teid ei ole unustatud. Teistele ütleb see: oli raske, jäime ellu, tulime tagasi, elame edasi.

Nähes neid inimesi, kes üksi või mitmekesi Filtri tee suunas kõndisid, soe pärastlõunapäike taevas siramas, sain järsku aru, et vajadus minna 9. mail pronkssõduri juurde, panna sinna lillekimp ja võtta pudelist lonks on olemuslikult täpselt samasugune selle vajadusega, mis viib eestlasi jõuluajal kalmuaeda, et süüdata seal küünal ja võtta pudelist lonks.

Võidupüha tähistamine pronkssõduri juures.
Võidupüha tähistamine pronkssõduri juures. Foto: Laura Oks / Õhtuleht

See on sisemusest tulev, iseeneslik, sõltumatu, stiihiline toiming, seotud inimeseks olemisega kõige laiemas plaanis, moraaliga, empaatiavõimega, kuuluvus- ja lähedustundega, teadlikkusega enda eksistentsist pärast olnut ja enne tulevat.

Võib ju korraldada üritusi, ja neid ongi korraldatud, üleskutsega «pange küünal», «tooge lill», «laulge kaasa», «tulge kõik», «süüdake tuli», «kustutage tuli», «saatke hääl», «andke allkiri» jne, ja siis võib tõesti suuri rahvahulki koguneda või hõlmatud saada, pannaksegi küünal, tuuaksegi lill, lauldaksegi kaasa, tullaksegi kohale, süüdataksegi või kustutataksegi tuli, saadetaksegi hääl ja antaksegi allkiri.

Aga küünlad kalmistul ja nelgid pronkssõduri ees ei ole sündinud ega saagi sündida üleskutsest, varjatud koordineerimisest, osavast manipulatsioonist, teadlikust ideoloogilisest – kas siis «isamaalisest» või «riiki õõnestavast» – eesmärgist. Mis ei tähenda seda, et mõni spetsiifiliselt meelestatud jõud ei võiks proovida ennast nende stiihiliste liikumiste tuulde sättida või liidrikohale seada või neid lausa suunata üritada. Aga üksikisikute motiiv selles stiihias osaleda on liialt isiklik, et need hoovused saaksid populistile pikemas perspektiivis kindlat tuge pakkuda.

Ei ole mõtet oodata solidaarsust

Muidugi, vastuargument minu humanismile võiks kõlada, et erinevalt eestlaste kalmudest seostub pronkssõdur sõjaga, mis ei lõppenud 1945. aastal eestlastele positiivselt, seejuures nähes ainsa aktsepteeritava lahendusena 1940. aastal likvideeritud rahvusriigi taastamist.

Ekstremistid näikse väitvat, et see sõda lõppes eestlaste jaoks üldse alles 1991. aastal. Karjala-Soomes kestab sõda siis veel edasi? Vastan sellele võimalikule vastuargumendile hoopis üleskutsega, nii-öelda positiivse programmiga: teen ettepaneku lahutada pronkssõduri puhul üldinimlik osa ideoloogilisest lisandusest.

On üldinimlik rõõmustada, et sõda sai läbi, kas või «ainult» sel kujul, et miski ei anna lennukitele enam põhjust pomme alla visata ja mehed tulevad rindelt tagasi, ja olla solidaarne oma lähedaste kannatuste ja läbielatuga, ning mälestada neid, kellelt sõda võttis elu. Siia ei puutu ideoloogia.

Wehrmachti ülemjuhataja Wilhelm Keitel kirjutab 8. mail 1945 Berlin-Karlshorstis alla Saksamaa Wehrmachti kapitulatsiooniaktile, mis ühtlasi lõpetas ametlikult sõja Euroopa tandril. / Scanpix
Wehrmachti ülemjuhataja Wilhelm Keitel kirjutab 8. mail 1945 Berlin-Karlshorstis alla Saksamaa Wehrmachti kapitulatsiooniaktile, mis ühtlasi lõpetas ametlikult sõja Euroopa tandril. / Scanpix Foto: SCANPIX

Sõjas isa kaotanud saksa lapse kurbus on samaväärne sõjas isa kaotanud eesti või vene lapse kurbusega. Sellisel kurbusel ei ole mitte midagi ühist rahvuskuuluvusega, emakeelega, kodakondsusega, riigipiiriga, poliitilise platvormiga, partei põhikirjaga.

Ideoloogia võib siin alata alles kaugel sellest üldinimlikust rõõmust ja kurbusest, ideoloogia kipub algama näiteks siis, kui tekivad mingid vastandused, eristamised. Kui üldinimlikke rõõme ja kannatusi hakatakse mõõtma mingil väärtuste skaalal, poliitilisest joonest lähtuvalt.

Ühtlasi teen ettepaneku mõista: ei ole mõtet ega tarvidust oodata Eesti slaavlasilt samasugust solidaarsust ja osadustunnet Vabadussõja ja muu kitsalt eesti rahvusliku suhtes. Piisab, kui neil on selle suhtes passiivne austus.

Ka eestlastel ei ole vaja pronkssõduri kehastatava osas väljendada solidaarsust ja osadustunnet, kui pole soovi. Piisab, kui austame passiivselt seda, et teise rahva jaoks on see endastmõistetav. Ei langenud ju «neil» «meie» sõdades eriti kedagi, ei ole ju «neil» asja sellega, kas enne 1940. aastat oli Eesti Vabariik või ei olnud.

Probleem algab siis, kui sõna võtab ignorantne, populistlik, kinnisideeline või paranoiline poliitik või ässitaja, kes hakkab ühiskonna liikmeid jagama õigeteks ja valedeks. Viimased kümme aastat, pärast 2007. aasta aprillirahutuste vaibumist on sedasorti probleeme tekitanud just eesti pool. Eriti tänavu. Püüdkem ilma.

Märksõnad
Tagasi üles