/nginx/o/2017/05/31/6730329t1h89d4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/05/31/6730331t1h968f.jpg)
/nginx/o/2017/05/31/6730393t1ha226.jpg)
Sülearvutite keelamine lennukis ei paranda kuigi palju kodanike turvalisust, kirjutavad veebiväljaandes The Conversation Cassandra Burke Robertson ja Irina D. Manta.
Sülearvutite keelamisel lennukis puudub vähimgi mõte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel teadetel suudavad terroristid tänapäeval luua juba nii õhukesi pomme, et neid ei avasta isegi moodsad röntgeniaparaadid, mille alt meie reisikotid läbi käivad.
Kaitseks niisuguse ohu eest kaalub USA sülearvutite ja teiste suuremate elektrooniliste seadmete keelamist Euroopa ja USA vahel lendavate õhusõidukite salongis. Sellega laiendataks samasugust keeldu, mis kehtib juba kaheksast Lähis-Ida riigist tulevatel lendudel.
Kui pidada silmas tüli, mida selline keeld tekitaks iga päev kümnetele tuhandetele reisijatele, kerkib iga majanduslikult mõtleva inimese huulile küsimus: kas see tasub ennast ära?
Ahvatlev oleks arvata, et igasugused kulud ja ebamugavused on õigustatud, kui need aitavad kas või pisut vähendada ründeohtu. Ent lendamisega või kas või autosõiduga seotud riske ei ole siiski võimalik kunagi täielikult maandada.
Seepärast tuleb poliitikat, mille siht on muuta meie elu turvalisemaks, hinnates kindlasti kaaluda nii kulusid kui ka võimalikku tõhusust.
Paraku ei pea ametiisikud ühe või teise poliitika kasuks otsustades kaugeltki alati mõõdupuuks seda, kas tulu ikka õigustab kulu või mitte. Juuraprofessoritena oleme uurinud, kuidas valitsuse reisimispoliitika mõjutab kodanikuvabadusi ja leidnud, et pigem kipuvad just poliitilised kaalutlused ajendama piirangute kehtestamist, mis tegelikult ei paranda kuigi palju kodanike turvalisust.
/nginx/o/2017/05/31/6730345t1h0e89.jpg)
Keelu laiendamine
Praegused sülearvuteid puudutavad reeglid mõnest Lähis-Ida riigist saabuvatel lendudel kehtestati märtsis väidetavalt luureteabe tõttu, et ISISe võitlejad harjutavad, kuidas toimetada pommideks muudetud sülearvuteid turvakontrollist läbi otse lennukitele. Samad eeskirjad võttis üle Suurbritannia.
Sisejulgeolekuministeerium tahab keeldu laiendada ka üleatlandilistele lendudele. See võib põhjustada tõsiseid probleeme ja «logistilise kaose». Euroopa ja USA vahel lendab iga aasta umbkaudu 65 miljonit inimest.
Ärireisijad on mures tootlikkuse kahanemise ja ohu tõttu, et tundlikku teavet sisaldav sülearvuti võib äravõtmisel kannatada saada või varguse või liigselt põhjaliku uurimise ohvriks langeda. Pereinimesed tunnevad muret, kuidas reisida ilma elektrooniliste seadmeteta, mis aitavad väsinud ja end ebamugavalt tundvate laste tähelepanu köita. Lennufirmad eeldavad tuntavaid kaotusi, kui inimesed loobuvad sootuks üle ookeani reisimast.
Varasemad eeskirjad, näiteks kaasa võetavate vedelike piiramine ja reisijatelt jalanõude jalast võtmise nõudmine, on vähemalt seda näidanud. Need on suurendanud nii reisijate, kes peavad pagasi registreerima ja taluma täiendavaid ebamugavusi, kui ka maksumaksjate, kes lõpuks peavad ju kinni maksma kõik poliitilised muutused, koormust, pole aga samal ajal nähtavasti kuigi oluliselt kaasa aidanud turvalisuse suurendamisele.
Tulud ja kulud
Üldjuhul peavad valitsuste uute eeskirjade väljatöötajad toetuma kulude ja tulude analüüsile, millega selgitatakse välja vastuvõetavad riskid ning kaalutakse ühelt poolt uue poliitika võimalikku tulu turvalisuse suurendamisel, teiselt poolt aga selle kulu ja võimalikke uusi ohte.
Ent kui asi puudutab terrorismi, kipub uue poliitika väljatöötamisel kulutõhusus pahatihti tagaplaanile jääma. Kui me rakendaksime kuluanalüüsi sülearvutite keelule (nii algsele kui ka kavandatavale laiendusele), selguks usutavasti sama. Kulu on suur, võimalik kasu turvalisusele pisike ning kaasnevad ka mõningad uued ohud.
Nii tundub näiteks, et valitsus näeb mitut laadi kasu sülearvutite paigutamisel lennuki pagasiruumi. Esiteks läbib sinna saadetav pagas täiendava uurimise, millega püütakse leida lõhkeaineid. Teiseks võib pagasiruumi eraldatus ja ülejäänud pagas pakkuda mõningat puhverdavat kaitset, kui plahvatus ikkagi peaks toimuma. Ning viimaks nõuavad pommid, mis on mõeldud pagasiruumi, küllaltki keerukat kellamehhanismi, samal ajal kui salongis oleks võimalik seadeldis plahvatama panna ka käsitsi.
/nginx/o/2017/05/31/6730359t1h9686.jpg)
Võib siiski kahelda, kas mainitud kasutegurid ikka toetavad sülearvutikeeldu. Täiendavale läbivaatusele võib ju suunata ka käsipagasi. Veel kaheldavam on arvamus, et muu pagas muudab plahvatuse ehk paremini talutavaks – ja isegi kui see peaks nii olema, vähendab seda pagasiruumi ohustav suurem vibratsioon. Ei ole ju sugugi asjata keelatud pagasiruumi paigutada liitiumakusid, sest need võivad kergesti süttida.
Loomulikult ei kaitse ükski mainitud meede ikkagi selle eest, kui pagasiruumis peaks plahvatus toimuma. See toimuks lihtsalt lennuki isoleeritumas osas.
Tegelikult võib seadmete paigutamine pagasi sekka isegi muuta lõhkeseadeldiste tuvastamise keerukamaks ja neil võib õnnestuda lennujaamade radarite vaateväljast pääseda. Samsungi seadmete plahvatavad liitiumakud on näidanud, et isegi tavapärane tuleoht võib järsult kasvada, kui keegi ei pane tähele, et pea kohale riiulikappi asetatud kotist hakkab immitsema suitsu.
Samuti võib tähelepanelike kaasreisijate juuresolek välistada terroristi eduka tegutsemise, nagu juhtus näiteks nõndanimetatud püksipommitaja puhul. Ei tee paha meenutada, et ühe lennuajaloo suurima tragöödia, Lockerbie kohal plahvatanud Pan Ami lennu 193, mille tulemusel hukkus 270 inimest, põhjustas pomm, mis oli paigutatud pagasiruumi antud kohvrisse.
/nginx/o/2017/05/31/6730357t1h73ce.jpg)
Majandusliku külje pealt vaadates tooksid uued eeskirjad usutavasti kaasa suurt kulu. USA kaubandusministeeriumi statistika põhjal hindavad reisimistööstuse asjatundjad, et ainuüksi kahju ärireisijate vähenevast tootlikkusest, kel pole enam võimalik teha tööd lendudel USA ja Euroopa vahel, võib ulatuda lausa 500 miljoni dollarini aastas.
Turismitulude võimalik kahanemine võib olla isegi veel suurem, sest perekonnad loobuvad sõitmast puhkama Ühendriikidesse, ärireisijad aga eelistavad isikliku kohalesõitmise asemel videonõupidamisi.
Küsitav poliitika
Aga kui sülearvutikeeld on vähese tõhususega – või lausa muudab lennureisid senisest veel vähem turvaliseks – ja kuludki tõotavad olla väga suured, miks siis valitsus üldse seda kaalub?
Vastus peitub poliitikas. Inimesed kipuvad üle hindama tõenäosust, et neid võib tabada terrorirünnak, mis annab isegi nii äärmuslikele sammudele nagu sülearvutite keelamine avalikkuse toetuse, samal ajal aga tunduvalt alahindama palju tavalisemaid ohte, näiteks autoõnnetusi või vigaseid akusid.
Aastail 1975-2015 suri terrorismi tõttu alla 84 ameeriklase aastas – ja nende aastate sisse jääb ka 11. septembri rünnak. Samal ajal sai ainuüksi 2015. aastal USAs liiklusega seotud õnnetustes surma 38 300 inimest. Liitiumakude süüks on pandud kümnete lennukirehvide süttimine, need võisid isegi põhjustada Malaysia Airlinesi lennu 370 allakukkumise, mis mäletatavasti haihtus 2014. aastal rohkem kui 200 reisija ja meeskonnaliikmega.
/nginx/o/2014/04/04/2937026t1h965d.jpg)
Samal ajal süüdistatakse võrreldes tavapärasemate ohtudega ebaproportsionaalselt palju ja rängalt just ametiisikuid, kelle ajal mõni terrorirünnak või muu katastroof juhtub. Inimesed kardavad terrorirünnakuid rohkem kui igapäevaohte, mis tegelikult toovad neile palju tõenäolisemalt kahju. Poliitikud tulevad aga valijate murele vastu, võib-olla jagavad ka ise neid kallutatud muresid.
Seetõttu ongi valitsuste otsuselangetajatel igati ajendeid üle hinnata meetmeid, mida võetakse terrorirünnakute tõkestamiseks – seda isegi siis, kui nii peaksid suurenema tavapärasemad ja samas palju tõenäolisemad turvalisusriskid.
Me ei saa ehk küll suurt midagi ette võtta, et muuta ameeriklaste väära arusaama terroriohu kohta, aga avalik poliitika nii tähtsas küsimuses nagu lennuliinide turvalisus ei tohiks sellel ometi pimesi sabas sörkida.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Cassandra Burke Robertson on Case Western Reserve'i ülikooli õigusteadusprofessor ja kutse-eetika keskuse direktor.
Irina D. Manta on Hofstra ülikooli õigusteadusprofessor ja intellektuaalse omandiõiguse keskuse professor.