Juhan Mellik: teine Eesti pealinna bussis

Juhan Mellik. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kui mõnel liiga hästi elaval poliitikul peaks tekkima kiusatus arvata, et Eesti riigis ongi kõik suurepärane, siis soovitan tal ette võtta põgus antropoloogiline ringreis Kopli bussiga. Tallinna-võõrale lugejale teadmiseks: nimelt bussiga, sest trammid kuni sügiseni Koplisse ei liigu.

See on väga mugav ja odav võimalus, et näha elu pahupoolt – pole vaja isegi sadu kilomeetreid kuhugi pealinnast välja sõita!

Järgnevalt kolm stseeni elust enesest, minu alles hiljuti otsa saanud Koplis veedetud eluperioodist.

Etteruttavalt öeldes: mitte ükski peaosaline ei istunud otse minu kõrval. Iga vähegi kogenum pealinlane ju teab, et Koplisse sõites tuleb tingimata kasutada üksikut istekohta. Vältimaks võimalust, et su kõrvale istub mõni parmaat, narkomaan või oksad laiali dressides ja nahktagis ambaal, kes tingimata peab üle pooleteise istme laiutama.

Stseen number üks. Keegi keskeale lähenev naisterahvas räägib telefonis oma sõbrannaga. Daam näeb hoolitsetud välja, ehkki silmanähtavalt natuke luitunud ja räsitud.

«Ta tuli otse Soomest koju ja siis sõpradega jooma,» räägib naisterahvas uudistest. «Alati läheb ta koos sõpradega välja.» Järgneb pikem kurtmine selle üle, kuidas mees ei taha üldse kodus aega veeta ja kipub alatasa pudelisse kukkuma.

Stseen number kaks. Hommikuse bussi peale tuleb kamp heitunud olemisega meesterahvaid. Üks küsib teiselt, et kas too ei veetnudki viimast õhtut vägijooke tarvitades.

«Ei, ma pean tööle minema,» vastab vestluskaaslane. Kiiduväärt suhtumine.

Seejärel pöördub vestlus ühistele tuttavatele. Mida teeb keegi sõber, keda pole ammu nähtud? «Ta on tsoonis,» teab üks meestest. «Varguskatse eest.»

Kolmas stseen. Keegi ilmselgelt võtnud turjakas härg kärgib telefonis oma naise peale.

«T…a, oled sa mulle kunagi süüa teinud, kui ma töölt koju tulen?» ägestub härrasmees. Telefonist kostab vastu naisterahva hädaldavat häält.

«Ei, ma armastan sind, aga…» võtab dialoog uue pöörde.

Selle lõigu salvestasin salamahti isegi oma telefoni. Minu vabandused, kui privaatsus sai rikutud – aga julgen oletada, et keegi asjaosalistest vaevalt seda teksti loeb.

Kõigi kolme stseeni peaosalisi ühendab ühine tunnusjoon. Nende peategelasteks on inimesed, kellelaadseid ei tunne ja ausalt öeldes ei tahakski tunda. Rahvas kurikuulsast mütoloogilisest teisest Eestist. Või suisa kolmandast või neljandast.

Mis ei tähenda muidugi, et selliseid inimesi poleks olemas. Neid leidub rohkem kui küll, tuleb ainult oma mullist välja tulla. Värskendab igakülgselt vaimu ja ei lase kapselduda.  

Veel on võimalus Koplis selliseid stseene kogeda. Kuni kinnisvaraarendajad ja hipsterid pole poolsaart veel täielikult vallutanud ja ära tsiviliseerinud.

Parandatud 24.05. kell 15.39.

Varasemas versioonis oli ekslikult väidetud, et trammid ei sõida Koplisse kuni novembrini. Tegelikult taastub trammiliiklus juba septembris.