:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Olen veendunud, et Georgi lint ei ole sugugi mitte peaaegu täiesti süütuke Vene võidupäeva tähis, vaid näitab otseselt ja vahetult kandja truudust ja lojaalsust Venemaa imperialistlikule minevikule ja praegusele režiimile, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
23. aprillil tähistati Eestis veteranipäeva. Meie maa elanikud panid rinda sinilillemärgid: tagasihoidliku, aga ilmeka sümboli Eesti sõjaveteranide toetamise kohta.
9. mail aga tähistati Venemaal järjekordselt võidupäeva, millega mälestatakse võitu fašistliku Saksamaa üle Suures Isamaasõjas 1941.-1945. aastal. Eestis kaunistasid Lasnamäe ja Ida-Virumaa elanikud selle peale oma autod ja rõivad Georgi lintidega.
Mõistagi tekitas see sümboolika Eestis uuesti arutelu, kas oranži-musta Georgi linti ikka tohib üldse kasutada avalikus ruumis riigis, mis keeras 25 aasta eest selja nõukogude minevikule. Laiemalt kerkis kõne alla ühes riigis elavate venelaste ja eestlaste ajalooline mälu ning teineteise ajaloolise pärandi vastastikune austamine.
Tõepoolest, keegi ei saa keelata rahval austada oma esivanemaid ja pidada pühaks mõningaid ajaloolisi sündmusi, mis muutsid kogu rahva saatust. Ainult et tuleb meeles pidada, et igal rahval on oma saatus ning nad võivad isegi ühtedesse ja samadesse ajaloosündmustesse suhtuda erinevalt.
Suur Isamaasõda oli Nõukogude Liidule vaieldamatult kohutav tragöödia. Teadlased ei ole seniajani jõudnud üksmeelele, kui palju ohvreid õieti Nõukogude Liit koletus sõjas kandis – hukkunute koguarv ületab vähemalt 40 miljonit. Seepärast on ka kõigile neis ammustes lahingutes osalenutele ja nende järglastele 9. mai 1945 ehk Saksamaa kapituleerumise päev püha.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/24/6703063t1ha73d.jpg)
Minu vanaisa Aleksandr Kuzitškin langes 1941. aasta detsembris Moskva all ja austan väga tema mälestust. Läksin igal aastal lastega, hiljem ka lastelastega sõjakuulsuse memoriaali juurde Tomski laagriaias, kuhu oli kivitahvlile raiutud ka minu vanaisa nimi.
Ent selle juures ei tulnud mulle kordagi isegi pähe mõte kanda oma isiklik austus üle Jossif Stalinile kui «Nõukogude rahva võidu organiseerijale» (nagu kinnitasid Nõukogude aja õpikud).
Veel vähem pidasin osalemist 9. mai leina- ja mälestamisüritustel demonstratsiooniks, millega ilmutada ustavust nõukogude ideoloogilisele pärandile ja praegustele Venemaa võimudele, kes seda pärandit edukalt ekspluateerivad.
Isiklikult mulle on 9. mai võidupäev olnud päev, mil leinas mälestada hukkunuid, kes langesid Hitleri ja Stalini suurte poliitiliste mängude ohvriks.
Tomski oblastist läks sõja-aastail rindele 200 000 inimest, kellest peaaegu et poolen enam ei tulnud tagasi. See on liiga kõrge hind võidu eest, et 9. mail rõõmsalt naeratada ja poseerida mälestusmärkide taustal, nagu tegid näiteks Yana Toom ja Olga Ivanova.
Need kaks daami, Keskerakonna parlamendisaadikud, korraldasid 9. mail 2017 Tallinnas pronkssõduri juures tõelise fotoseansi. Ülesvõtted levisid kohe internetis ja pälvisid hulganisti laike.
Kuidas siis teisiti: kaks rahvalikku kangelannat demonstreerivad mehiselt Suure Isamaasõja kangelaste austamist eesti natsionalistide vaenulikus keskkonnas. Kuid olen päris kindel, et vaevalt saab tänases Eestis seda Toomi ja Ivanova aktsiooni eriliseks kangelasteoks pidada. Vaat kui nad oleksid osalenud Sinimägede mälestusüritusel ja austanud nende iseseisva Eesti kaitsjate mälestust, kes võitlesid Saksa sõjaväe ridades, see oleks küll olnud kangelaslik!
/nginx/o/2017/05/24/6703069t1h30e8.jpg)
Lojaalsuse demonstreerimine Nõukogude mineviku suhtes ei ole Eestis karistatav, aga kõiki püüdeid austada Eesti sõjaveterane, kes Teise maailmasõja ajal ja pärast seda võitlesid Punaarmee vastu, tembeldatakse kohe natsismi propagandaks. Ehkki nende Eesti iseseisvuse eest võitlejate seas oli samuti üsna palju venelasi.
Tahate, et Eestis austataks Nõukogude sõjameeste mälestust? Miks mitte, see pole Eestis keelatud. Ent siis austage palun ka Eesti iseseisvusvõitlejate mälestust.
Kunagi küsis poeg, kes elas ja õppis veidi aega Eestis, minu käest: «Issi, seleta mulle, miks eestlased võitlesid sõja ajal venelaste vastu?» Jäin korraks mõttesse ja rääkisin talle siis ühe loo.
Kujutame ette, et majas elab suur ühtehoidev pere. Siis astub majja idapoolne naaber, palub esimese hooga vett, siis süüa ja jääb viimaks ööbimagi. Järgmisel hommikul aga kuulutab: «Nüüdsest on sinu maja minu oma.» Naaber hakkab sinu majas talitama nagu peremees, tapab pereliikmeid, mõne ajab tänavale külma kätte. Naabrist saab täielik bandiit. Siis aga trügib teiselt poolt järsku majja uus soovimatu külaline läänest ning hakkab idanaabrit välja ajama. Mõistagi tekib sul kui algsel peremehel kange kiusatus ja võimaluski idapoolne bandiit välja ajada. Nii hakkadki läänenaabriga koostööd tegema. Aga toogi ei pea end sinu majas kuigi hästi üleval. Siis pöördub idanaaber tagasi ja taas algab sinu maja pärast sõda. Kuidas sellistes oludes käituda? Poeg vastas ausalt: «Mina küll ei tea.» Ja lisas: «Hea oleks kõik välja ajada, et maja jälle minu oma oleks.» Paraku too idanaaber – Nõukogude Liit – ajas sakslased Eesti alalt välja, aga jäi ise jälle kohale.
Juba 1940. aastal, kohe pärast Eesti vägivaldset liitmist Nõukogude Liiduga, algas siin ohjeldamatu stalinlik terror: sajad inimesed lasti maha, tuhanded saadeti Siberisse. Kusjuures ohvrite seas oli nii eestlasi kui ka venelasi ning teiste rahvaste esindajaid. Eesti elatustase langes järsult, suremus kasvas poole võrra.
Sõja järel, 1946. aastal, moodustati Eesti NSV riikliku julgeoleku organites natsionalismiga võitlemise osakond 2-N, mis allus otse Moskva riikliku julgeoleku ministeeriumi 2. peavalitsusele.
/nginx/o/2017/05/24/6703227t1h612b.jpg)
Nõukogude Liidu juhtkond kahtlustas, et iseseisvusaastad on tõsiselt «kahjustanud» eestlaste vaimu. Põhjust selliseks kahtluseks jagus: just neil aastatel muutus Eestis menukaks nõndanimetatud valge laeva legend. Paljud Eesti elanikud uskusid, et Inglismaalt saabub laevastik, mis aitab taastada Eesti iseseisvuse. Ühiskonnas valitsevast meeleolust saab teada näiteks salajase ettekande põhjal, mille tegi üks Saaremaa riikliku julgeoleku agent:
8. veebruaril 1947 viidi Kuressaare linna kooli agitpunktis läbi küsimuste ja vastuste õhtu, mille ajal organiseeriti postkast, mille kaudu kohale tulnud inimesed esitasid kokku 156 küsimust. Küsimused olid niisugused:
Miks valitseb Venemaal nälg, nagu räägivad Punaarmee sõdurid, kes puhkuselt tagasi tulevad?
Miks Nõukogude Liidu valitsus rikkus 1940. aasta juunis lepinguid, mille oli sõlminud 1939. aastal, ja okupeeris Eesti vabariigi territooriumi?
Miks valitseb Nõukogude Armees niisugune korralagedus, et sõdurid saavad röövida ja tappa? Saksa armees sellist distsipliini puudumist ei olnud. Kas vastab tõele, et venelased õpivad koolis varastama?
Miks Nõukogude Liidust, kus majandus olevat tohutult arenenud, sõidavad inimesed siia nii halvasti riides, et meie meelest kannavad nad kaltse?
Mitme viisaastaku järel on eestlased sama räbalais nagu venelased?
Miks filmides kiidetakse nii mõõdutult elu Venemaal? Me ei ole ju rumalad. Siberist saabunud inimesed on kõigest täpselt rääkinud …
Tõepoolest, 1946.-1947. aastal valgus Nõukogude Liidu näljahäda kätte jäänud piirkondadest Eestisse hulganisti nõndanimetatud kotipoisse. Nad ostsid Eestist kokku ja viisid minema tööstus- ja toidukaupu, tihtipeale aga lihtlabaselt varastasid neid. Sõjajärgses Eestis kasvas kuritegevus oma kolm-neli korda.
Ja samal ajal jälgisid Moskva eriesindajad eestlaste vaimupuhtust ning võitlesid kõikvõimalike natsionalismiilmingutega. Üks selliseid esindajaid, Georgi Perov, avastas 1946. aastal natsionalismiilminguid ühes Tallinna moeajakirjas, milles oli avaldatud pilte kleitidest, millel andsid tooni sinine, must ja valge – kodanliku Eesti lipuvärvid.
Enesest mõista hävitati Nõukogude Eestis kõik 1918.-1920. aasta Vabadussõja mälestusmärgid, purustati ka paljud arhitektuuriobjektid, mis tunnistasid sakslaste ammust viibimist Baltimaades.
Eesti rahvusliku pärandi hävitamine algas juba 1940. aastal, kohe pärast okupatsiooni. 1941. aastal laskis sakslaste surve all taganev Punaarmee Paides, Tartus, Tallinnas ja mujal õhku kümneid ajaloolise tähtsusega objekte, sealhulgas Toila-Oru lossi, mis oli olnud Eesti Vabariigi presidendi residents.
Tõeline katastroof saabus aga 1944. aasta augustis, mil Nõukogude lennuvägi pühkis maamunalt Narva vanalinna ning põhjustas hiiglaslikku kahju Tallinna vanalinnale. Kas tõesti peaksid Eesti elanikud olema tänulikud Nõukogude sõduritele ja isiklikult seltsimees Stalinile niisuguste «saavutuste» eest Eesti vabastamisel saksa fašistlike vallutajate küüsist?
:format(webp)/nginx/o/2017/05/24/6703293t1h9ecd.jpg)
Nõukogude Liit puhastas Eesti 1945. aastaks sakslastest ja hakkas siin juurutama oma Nõukogude korda. Tõsi, 1946.-1947. aastal olid muudatused Eestis aeglased, sest kogu Baltikumi oli haaranud metsavendade partisaniliikumine ja Stalin pelgas, et liiga järsk üleminek sotsialismile suurendab kohalike elanike toetust metsavendadele.
Kuid 1949.-1952. aastal «pehme» üleminekuperiood lõppes: 1949. aasta märtsiküüditamise järel hävitati Eesti kommunistliku partei juhtkond, ametist võeti maha parteijuht Nikolai Karotamm, paljud ametiisikud represseeriti. Eesti uus juht Ivan (Johannes) Käbin võttis vankumatu kursi maa sovetiseerimisele ja isegi saatis Moskvasse märgukirja palvega suunata Eestisse võimalikult palju venelastest spetsialiste ja juhte.
Pole sugugi Eesti kodanike süü, et 9. mai 1945 ei ole nende jaoks ajalukku kirjutatud punase värviga nagu Venemaal, vaid hoopis mustades toonides. Jah, sel päeval vabanes Eesti Saksa okupatsiooni alt, aga sattus Nõukogude Liidu ikke alla. Selle puhul rõõmustada saavad ainult inimesed, kel puuduvad igasugused tunded ja mälu - kusjuures see käib nii Eesti kui ka Venemaa kohta. Seda nukramaks teeb asjaolu, et 9. maist on saanud poliitiliste spekulatsioonide ja sümbolite kokkupõrke päev.
Olen veendunud, et Georgi lint ei ole sugugi mitte peaaegu täiesti süütuke Vene võidupäeva tähis, vaid näitab otseselt ja vahetult kandja truudust ja lojaalsust Venemaa imperialistlikule minevikule ja praegusele režiimile. Oranži-mustad lindid ehivad Venemaa relvajõudude kaardiväeosade lippe, samuti luureüksuste ja tuumavägede lippe. Ning selle oranži ja musta tagant kumab üheselt ka Stalini koon … See ei ole mitte ajalugu, vaid otsene ja aktuaalne ähvardus.
Sümbolid ise ei ole loomulikult milleski süüdi. Süüdi on ikka inimesed, kes kasutavad neid poliitilistel eesmärkidel ära. Nagu sinilill, võib Georgi lint olla praegu mitmel pool sõdivate sõdurite tegevuse austamise märk. Kuid Venemaal on see sümbol muudetud fetišiks, pimeda kummardamise objektiks. Mistõttu ei ole imestada, et tänapäeval kasutatakse Georgi linti Venemaal suisa massiliselt. Nii juhtub ikka sümbolitega, mida hakatakse halastamatult ekspluateerima.
/nginx/o/2017/05/24/6703303t1hfd9b.jpg)
Samuti olen kindel, et Georgi lint ei ole «punane rätik», mis suudaks Eesti venelased ja eestlased täiesti lahku ajada. See on sümboolne veelahe, mis lahutab Nõukogude minevikku Euroopa tänapäevast. Need köidikud kammitsevad inimesi ega luba neil edasi liikuda. Kannatavad selle käes nii venelased kui ka eestlased. Ometi saab igaüks, kes seda ainult soovib, sellest piirist üle astuda, köidikud puruks rebida ning mineviku selja taha jättes leida just endale sobiva tee tulevikku. Kes tahab, see ka saab – see on minu kindel veendumus.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)