Ike Volkov: kodanik Kangro sündroom

Eri Klasi haud Foto: Erakogu

Püüdlus Kalevipoja kuju Tallinna lahte sokutada on ületanud juba taluvuse piiri. Hämmastab kodanik Tauno Kangro järjekindlus linnaruumi oma taieste puistamisel. Hämmastab ametkondade kannatlikkus uurida, kaalutleda, menetleda, põhjendada, argumenteerida.

Mõistan, et Kangrol on majanduslikke probleeme, ent see ei tohiks olla põhjus ametnikke hullutada. Ametkondade äraütlevad põhjendused mõjuksid väga naljakana, kui asi poleks traagiliselt absurdne.

Pole ju palju vaja. Piisab, kui analüüsida Kangro taieseid linnaruumis. Korstnapühkija – veider masajas, ebaproportsionaalne kuju keset kesklinna väärikaid maju. Mõned kivist frivoolsed vormid haljasaladel enamasti õnneks ei domineeri. Teema vajaks kunstiteadlase, ehk ka psühhiaatri analüüsi.

Ent üks väikevorm avalikus ruumis kriibib eriti hinge.

Olen senise elu elanud Rahumäe kalmistu kõrval. Aeg-ajalt kostab hoovi kirikukellade kaja. Meeldib jalutada kitsastel radadel, uurida sammaldunud graniittahvleid, imetleda roostes sepiseid, kauneid kujusid ja obeliske. Kalmistu on privaatne, samas avalik ruum. Mõtiskluste koht. Meenutuste tallermaa. Ei ole ükskõik, kui jätad hauaplatsi hooletusse, kui nõgesed ja kibuvits närivad betoonpiiret, kui heki alla kuhjub tühje pudeleid ja mädanevaid lehti.

Reisides kõnnin alati selle rahva, selle linna kalmistul. Need on väga erinevad. Majesteetlikud. Pargisarnased. Marmorlinnad. Ranged. Vabad. Kodused. Nad on justkui selle rahva iseloomu ja saatuse peegeldus. Tuhk lillepärgadel Gangese jõel. Raisakotkastega surnute tornid Indias. Plaadid kirikute põrandas. Sarkofaagid. Püramiidid. Hauakambrid. Igavese elu tunnismärgid. Ka Rahumäel on kauneid hauakujundusi palju. Silmahakkavad suurärimeeste poleeritud graniidist puhkekohad, kultuuriinimeste mälestuskivid, skulptorite taiesed, millest mõnedki aja kulgemisest puretud, ent õilsad.

Juudi kalmistule satun harva. Ükspäev tegin asja. Sinna sängitati inimene, kellest pidasin lugu, keda austasin, keda veidi tundsin. Eesti kultuuri suur mees. Suurmees. Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu esimees. Rahvusteatri kunstiline juht, peadirigent, Rahvusooper Estonia nõukogu esimees. Tallinna Filharmoonia hing ja kunstiline juht. Ilmakuulus dirigent, kelle kalender mitmeks aastaks ette reserveeritud. Lugude jutustaja. Lepitaja. Tuhandete lemmik. Juht ja innustaja. Eri Klas.

Oli kuulda, et tema kalmu ehib kingitus, pronksist skulptuur. Kogusin julgust. Selle asjanduse on teostanud seesama üliproduktiivne, palju ostetud laiade masside lemmik, kõuehäälne nahkpõllega hiiglasekasvu mees. Alati kiirustav, projektidest tulvil. Ta väidetavalt kinkis selle lahkunule. Ilus tegu iseenesest. Kingitud hobuse suhu ei vaadata.

Ent kui vaatad, ehmud. Halvasti modelleeritud, vales kohas vale proportsiooniga pronksist pisike kuhjatis. Kuulsin asjatundjatelt, et ka dirigendi poos olla vale. Dirigendikepp ei näita kunagi alla, hauasügavusse... Ja teinekord vaid teatri ülemiselt rõdult näeme dirigendi lagipead. Nüüd iga päev sellel kalmul, sellel liivas ukerdaval päkapikul. Ilmselt pole skulptoril aega olnud süveneda, kalmistul jalutada, mõtiskleda. Ehk tuli ka pronksist puudu. Vaja pidevalt kivi taguda. Asjatoimetused ootamas.

Oli kuskilt lugeda, et eesti skulptuuri ootab ees hele ja kirgas tulevik. Ehk langeb sellest väike kiireke ka Rahumäe kalmistule. Lootma peab, et ehk kirgastab see ka taiduri meeli.

Autor on olnud Tallinna säästva arengu ja planeerimise ameti juhataja, linnaplaneerimise ameti juhataja - peaarhitekt ning Eesti Arhitektide Liidu esimees.