Inimloomus ja vastuolud pole kunagi olnud üksteisele võõrad. Seni on vastuolusid üldjuhul nähtud probleemina, mil on küll täheldatud positiivseid külgi jumala teede mõistetamatuse näitlikustamisel, loovuse allikana jne. USA president Donald Trump on nüüd kõik reegliraamatud aknast välja visanud, nagu ütlevad ameeriklased, ja teinud enesele vasturääkimisest eluviisi.
Trumpi viimase poole aasta presidentaalsetes tegemistes on ilmselt rohkem seda, mida ta varasemate aastate jooksul on tviitides jõudnud kiruda ja naeruvääristada, kui seda, mida kiiduväärsena esile tõstnud.
Suuremad USA meediainstitutsioonid CNNist Time’ini on kokku pannud Trumpi parimate enesele vasturääkimiste edetabeleid, kuid vaevalt oli keegi valmis selleks käegalöömiseks, millega Trump kohtles omaenese varem tviiditud maailmapilti nädalavahetuse esimesel välisvisiidil Saudi Araabiasse.
Et Trump valis presidendina esimese reisi sihtkohaks riigi, mida ta on aastaid poliitilise kiibitsejana teravalt nokkinud – mitte mõne naabri või sümboolselt lähedase liitlase –, on iseenesest mõistatus, mille sees on rohkem absurdi kui müsteeriumit.
Mis on aga olnud tõeliselt rabav, on Trumpi pedantne põhjalikkus omaenese varem tviiditud tarkuse jalge alla trampimisel. 2015. aasta jaanuaris tviitis Trump Obama samasihilise viisiidi ajal: «Paljud ütlevad, et oli ülitore, et pr Obama ei kandnud Saudi Araabias pearätti, aga see oli solvav. Meil on piisavalt vaenlasi.»
Nüüd, vaevalt kaks aastat hiljem, ei katnud Saudi Araabias pead ei Trumpi enda abikaasa ega tütar. Mais 2016, juba USA presidendikandidaadina, ründas Trump rivaal Hillary Clintonit: «Saudi Araabia ja paljud riigid, mis andsid suuri summasid Clintoni sihtasutusele, tahavad naisi orjadeks ja tappa geisid. Hillary peab neile raha tagasi andma.»
Veidi enam kui aasta hiljem ei tantsinud Trump mitte üksnes Saudi Araabia šeikidega mõõgatantse ega sõlminud relvadiile, vaid tema tütre Ivanka patronaaži all olev Maailmapanga fond võttis samal ajal vastu 100 miljoni dollarilise annetuse kahasse saudidelt ja Araabia Ühendemiraatidelt.
Kui küll küllale liiga ei tee, siis veel üks näide. 2012 tviitis Trump Mitt Romney kohta retooriliselt: «Kas USA tahab presidenti, kes kummardab saudide ees ja laseb OPECil meid röövida?» Üleeile kummardus Trump ise Saudi kuninga ees, kes riputas talle medali kaela.
See kõik on vaid jäämäe tipp. Trump on raevutsenud riigisaladuste lekkijate üle ja andnud hiljem venelastele ülitundlikku luureinfot. Ta on kritiseerinud Obamat plaani eest rünnata Süüriat selleks, et juhtida tähelepanu ära siseriiklikelt muredelt – mida too ei teinud, Trump ise aga küll. Ta on ohtralt pilganud Obama golfimänge ja puhkusi.
Ühel tasandil on see kõik Shakespeare’i moodi «kisa ja kära, mis ei tähenda midagi». Tviidid on kineetiline kõne, mõeldud lööma vastaseid ja edasi kihutama omasid. Tõsisem on orwellilik element, millega Trump kustutab karistamatult minevikku. Tema tviidid on muidugi tema enda omad, aga USA presidendina pole ta enam paljas inimene, vaid institutsioon.
Selle, mis mujal võiks olla enese uueks leiutamine, on Trump pööranud relvaks mälu, moraali ja meetodi vastu, millest me eeldame reeglipärasust. Ükskõik kui palju Trump võib tunduda elust suurem – bigger than life –, on ta sümptom ajastu nendest jõududest, mis tahavad lammutada viimastel sajanditel läänes tekkinud ja loodud institutsioone, milleta poleks meid ja meie tänast elu defineerivaid reegleid («tõest» rääkimata).
Võitjate üle kohut ei mõisteta ja kui see, mille eest Trump seisab, võidab, siis kohut enam polekski.