Kataloonia lipp.

FOTO: SCANPIX

Kataloonia poliitik Josep Antoni Duran i Lleida kirjutab, miks kataloonlaste iseseisvuspüüdlused vaevalt kunagi rahvusvahelisel areenil mõistmist kohtavad.

Neil päevil on taas kõneainet pakkunud Katalaani iseseisvumisliikumisele rahvusvahelise mõõtme andmine. Olgu kõigepealt ära märgitud iseseisvuslaste oskus sõnadele uusi tähendusi luua ja mitteiseseisvuslaste agarus neid omaks võtta. Müts maha! See öeldud, tuleks küsimust, kas rahvusvaheline kogukond on valmis Katalooniat uue riigina tunnustama, käsitleda võimalikult täpselt ja objektiivselt, lähenedes teemale argumenteeritult, mitte pealiskaudselt või ebaedu teiste peale ajades.

Võhiklikkus kipub olema jultunud ning kui see on lisaks ka agar ja kandub väljapoole Katalooniat, võivad tulemus olla kõhedustekitav. Tuleb jääda tõele nii lähedale, kui võimalik, isegi kui see haiget teeb. Muidu võiks arvata, et keegi tahab meid uskuma panna seda, mis tõele ei vasta. Nii elataks pigem väljamõeldistes, kui reaalsuses. Eesmärgiga esitada Katalooniat rahvusvahelises plaanis tähtsa tegijana, on liialdustesse laskutud nii dialoogi kui oma tegude  vastureaktsioonide tasemel.

Polemiseerides teemal, kuidas suhtutakse iseseisvumisliikumisse rahvusvahelisel tasandil, tuleks piirduda tegelikkusega ja vältida peeglisse vaatamist. Enne kui end ühepoolselt iseseisvaks kuulutada, ei tule mitte küsida, kas see on võimalik või ei, vaid mis juhtub iseseisvuse väljakuulutamisele järgneval päeval. Kas ÜRO tunnustaks meid? Või Euroopa Liit?

Meeldib see meile või mitte, ei kohalda ÜRO põhikiri mingit enesemääramise õigust. Kui sõjalised konfliktid välja arvata, on ÜRO sekkunud vaid koloniaalaladel. ÜRO Peaassamblee resolutsioon 1514 sätestab, et «ükskõik milline katse rikkuda osaliselt või täielikult liikmesriigi riiklikku ühtsust või territoriaalset terviklikkust on vastuolus ÜRO põhikirja eesmärkide ja põhimõtetega.»

See resolutsioon ja teised sarnased on tekitanud nn soolase vee juhtmõtte, mille järgi ei loeta territooriumi kolooniaks, kui see on geograafiliselt külgnev ülemvõimu omava emamaaga. See tähendab, et kui me just Ebro jõge mereks ei muuda, ei saa ÜRO toetusega arvestada.

Ja mida ütleb Euroopa? Ka Euroopa Liidu leping on ses osas täitsa selge. Artikkel 4 kohustab austama «liikmesriikide riiklikku identiteeti» ja «riikide põhifunktsioone, eriti neid, mille eesmärk on tagada nende territoriaalne terviklikkus». Kui ELi leping juba jutuks tuli, on sobilik meenutada, et nii raske, kui ka seda uskuda poleks, peavad kõik liikmesriigid iseseisva Kataloonia vastuvõtmise Euroopa Liitu ühehäälselt heaks kiitma ja nende parlamentidel tuleb see ratifitseerida.

Just sellised on mängureeglid. Oleks lihtsalt sinisilmne neid eirata või nende tähtsust kahandada. Kui aga keegi väidab, et teatud riigid tunnustaksid Katalooniat väljaspool rahvusvahelisi organisatsioone nagu ÜRO või EL, oleks ehk tarvis ilma udujuttu ajamata uurida, kuidas välisriikides Kataloonia juhtidesse suhtutakse. Jaa, jaa, ma tean, et keskvalitsus topib siin oma nina vahele nii palju, kui jaksab. Kas tõesti keegi arvas, et nad jäävad käed vaheliti passima? Ei tunne me neid siis üldse või koguni alahindame täielikult?

Küsimus on selles, kas iseseisvumisliikumine on omandanud rahvusvahelise mõõtme või on Kataloonia seetõttu hoopis rahvusvaheliselt oma kaalu kaotanud. Miks võis varem Kataloonia president juhtida Euroopa Regioonide Assambleed? Mis võtsid teda varemalt vastu nii Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu juhid kui kõik riigipead, aga viimased neli aastat ei pääse ta ooteruumist edasi? Kas meie keskvalitsusel on tõesti nii palju võimu, et sundida meie liidreid eirama? USA oma saatkonna, Carter oma büroo, Euroopa Liit oma kõneisikute, Maroko oma välisministri, Miami linnavalitsus oma linnapea avalduste kaudu …

Kas poleks parem aktsepteerida ja selgitada, et rahvusvaheliste suhete reeglid ja põhimõtted on, nagu nad on? Et siinkohal ei tööta see, et minu arvamus on selline ja kui sulle ei meeldi, siis leidub teisigi? Enamgi veel, kas poleks aeg veel kaugemale minna ja tunnistada, et kui Maroko ei soosi iseseisvusliikumisi, siis veel vähem meeldib talle, et Kataloonia valitsuse liidrid toetavad alaliselt Polisario Fronti? Või et kui koostöö Iisraeliga on nii puudulik, siis muuhulgas tuleneb see ka Kataloonia iseseisvuslasparteide suhtumisest Hamasi?

Poliitika on pigem kunst, kui täpisteadus, ja ma kardan, et selle asemel, et anda iseseisvusliikumisele rahvusvaheline mõõde, on suudetud vaid konfliktid piiridest väljapoole viia. Ja see teeb meile kõigile kahju.

*Tekst ilmus 12. mail ajalehes La Vanguardia