Rein Ruutsoo: kes ikkagi õhutab toksilist vastandumist?

Rein Ruutsoo. Foto: Stanislav Moshkov

Oudekki Loone kirjatöö «Kross, nelgid ja toksiline vastandumine» on Eesti eliiti (kes vaikimisi kaitsvat Natsi-Saksamaa poliitikat) solvav ja eestlaste suhtes vaieldamatult ülekohtune. Loone võimendaks eestlase suu läbi neid kuvandeid, mida on juba suudetud paljudele meie kaasmaalastele sisendada, kirjutab Tallinna Ülikooli profesoor Rein Ruutsoo.

Postimehe arvamustoimetusel on õigus: Oudekki Loone kirjatöö pole poleemika Eerik-Niiles Krossiga. Sisukas mõttevahetus Krossiga käiks Loonele lihtsalt üle jõu. Nii kehastub Loone 300 000 mitte-eestlase kaitsjaks.

Nende suhtes tarvitatavat iga päev ruineerivat verbaalset vägivalda. Kindlasti esineb kahjuks sedagi. Kuid nn venekeelsete Eesti olude kohta käivate arvamuste uuriva kollektsioneerijana on mul ette näidata pakk väiteid, mille kohaselt pole paljud venelased sedalaadi vägivallale kunagi põrganud. Samas pean paraku konstateerima, et just venekeelne meedia võimendab ohvri mentaliteeti või koguni levitab jõhkraid avalikult vaenu õhutavaid väljamõeldisi. Nii avaldas uudisteagentuur EurAsia Daily hiljuti arvamusloo «Venelased on muutunud Eestis teise sordi inimesteks». Selle räige provokatsiooni sisuks oli eestlaste kui venelaste vihkajate kuvandi võimendamine. Ja ega Eesti venekeelsed väljaanded pole süütud – kultiveerivad ja võimendavad ka nemad sellist sõnumit.

Krossi kirjatööst sõltumatult juba ette antud teemadel Loone sulest sündinud kirjatöö on programmiline. Sellest pigistatakse välja valeväidete ja retoorika toel Eesti diskursiivseks lõhestamiseks ja eestlaste demoniseerimiseks peaaegu et viimane tilk.  

Pronksmees – võimu sümbol?

Pronksmehe äratoimetamise konfliktihalduslik külg oli muidugi käpardlik. Kuid Loone sisendus, et «venelastele tehti ära», et venelasi alandati kavatsuslikult, isegi kui see (kavalalt) seotakse mõne eestlasega, on vihakõne teadlik elustamine ja väljamõeldis.

Veelgi ebaausam on konflikti sidumine Suure Isamaasõja ohvrite ja selle sümbolite mitteaustamisega. Sammas jäeti omal ajal paigale lootuses, et sellest kujuneb austusavaldus kõigile Teises maailmasõjas langenutele. Tõsiasjaks jääb, et eestlaste käitumises peegeldus austus ja soov konflikti vältida. Kas keegi neist, kes vallandasid Venemaa lippude lehvides ja okupatsioonivägede mundreis lavastatud etenduse, teadis midagi ka eestlaste tunnete kohta?

Filosoof ju teab, et selle samba «substants» oli kõrvaline. Võitlus käib ja on alati käinud tähenduste loomise ümber. Eesti okupeerinud riigi poolt Gagarini ja Suvorovi nime saanud puiesteede nurgale püstitatud sammas oli oma tähenduseesmärgilt Eestit 40 aastat terroriseerinud võimu õigustus ja sümbol. Seda teenis ka igivanade puiesteede koloniseeriv ümbernimetamine. Kui kedagi üldse pronksmehe saagas alt veeti, siis need olid just eestlased.

Imperialistliku diskursuse kohaselt kuulub maa, millel on valatud vene sõduri verd, igavesti impeeriumile. Koos «põlvedelt tõusmisega» puhuti sellele nägemusele taas Eestis uus elu sisse. Putini revanšistlik retoorika 20. sajandi suurima katastroofi/tragöödia tagajärgede likvideerimisest sai praktilise hoo.     

Migratsioonivähemusele taaselustati pronksmees kui suurrahva, 1000 aasta impeeriumi staatuse sümbol. Väidetav okupandi staatuse ümbervormistamine vabastaja uhkeks staatuseks nõudis aga kompromissitult, et pronkmees ei saa seista ei mitte kuskil mujal kui Eesti Vabariigi pealinna keskväljakul.

Vabastaja diskursus tõlgiti kohe ka «võrdsete õiguste» (st tingimusteta kodakondsuse saamise, kahe riigikeele jne) nõudmiste keelde. Sellest ka mõnede jõudude kategooriliseks muutunud vastuseis samba teisaldamisele. Langenute mälestamisest sai iga-aastane kvaasimilitaarne jõudemonstratsioon.    

Austusega Teise maailmasõja langenute vastu polnud samba põlistamisel meie pealinna südames just palju tegemist. Eesti lipu alandamisega sealsamas ja meie oma riigis demonstreeriti ka pimedale, et küsimus on eelkõige võimus, selles, kes on selles riigis ikkagi võimukandja. Konflikt muudeti vältimatuks. Et hübriidsõda Eestis läbi ei lähe, oli karm õppetund kõigile.            

«Austamise» lõks

Austusel on vene kultuuris spetsiifiline kõla ja tähendus. Austamine on üks avaliku suhtlemise ja jõupositsioonide sättimise võtmesõnu, seda Kremlist Vorkuta vangilaagrini.

Austamisel, mis on mürgitatud hirmutamiga, on vene riigi ja ka rahva eneseteadvuses erakordne roll. Venelaste «mitteaustamise» diskursusest on saanud meie venekeelsete kaaskodanike ja kaasmaalastega manipuleerimise keskseid, eestlasi ja venelasi vastandavaist konstrukte.

«Austamist» defineeritaks aga kui kakskeelsust ja tingimustata kodakondsust. Ehkki Viktoria Ladõnskaja veenis hiljuti ka Eesti Ekspressi veergudel oma valijaid, et «seda ei juhtu», on «võrdsuse» nõudmise lõksu astujaid endiselt palju.

Just sel pinnalt sünnivad eestlaste ohvri diskursust võimendava vihakõne märksõnad. Ka äsjasel pronksmehe teisaldamist arutavas diskussioonisaates kanalis ETV+ ei saanud Dimitri Klenski ja vaimulik Prekup kohe muidu, kui tõlkisid kõik probleemid rahvaid polariseerivasse vihakeelde. Eestis on venelased «teise sordi inimesed» ja eestlase arvates olevatki venelase normaalne koht «paraski kõrval». Saatejuhil tuli peatamatu vihakõnede lõpetamiseks kõvasti vaeva näha.

Nüüd on rahvusi vastandava diskursuse võimendajaks hakanud ka Loone. Tema sisenduse kohaselt polevat eestlaste (kasvõi mingile osale) endastmõistetav, et «venelased on ka inimesed». See on rängalt eksitav sisendus. Kuid sobib hästi ühte komplekti kuvandiga rassisitlikust või fašismimeelsest Eestist.

Sedalaadi sisendustel on idanaabri meediakanalites «tänulikud kaastöölised», kes otsivad ju meeleheitlikult just eestlaste suu läbi kinnitust laimavatele väidetele, mida nende endi poolt siia istutatud «Ei Eesti fašismile» laadi ühendused siis hoolega levitavad.

Stalini manamine kui fašismimeelsus?

Absoluutselt põhjendmatu on Loone sugereering, nagu valitseks Eesti «isehakanud» (!) eliidi seas sümpaatia fašistliku Saksmaa vastu. Loone konstanteeritud «Stalini sõimamine» ei seondu kuidagi Natsi-Saksamaa pooldamisega. Stalini poliitika pole kaitstav. Stalin pole meile mitte mingi abstrakne suurroimar, vaid tuhandeis perekondades nimeliselt viidatav mõrtsukakandidaat.

Loone poolt taunitav fašismi ja kommunismi vahel sarnasuste otsimine või koguni võrdusmärgi panemine pole mingi fašismilembese Eesti eripära, vaid tõsise akadeemilise diskussiooni objekt.

«Sputniku» taolised kanalid muidugi serveerivad Stalinit eelkõige kui teenekat führerit, kes teinud «adra Venemaast» «tuumapommi Venemaa». Saksamaal ootab meest, kes ülistab Hitlerit kui «Autobahnide» rajajat kohus.  

Stalini ja Hitleri võrdlusel on väärikas koht akadeemiliste ajakirjade veergude. Kuid võrdluse poliitiline dimensioon on läänes ja seega ka Eestis ühene. Võrdsusmärgi panemise eesmärk on humanistlik. Võrdluse toel luuakse täiendav argument Venemaa tänase ühe iidoli narratiivseks paljastamiseks. Stalini ja Hitleri režiimi vaheliste erinevuste rõhutamine, Stalinini nimele ka sõja võidu, tuumapommi tegemise kirjutamine jne on kuritegelik ja ohtlik kurjade vaimude väljakutsumine.

Järelmõtteid

Loone kirjatöö on Eesti eliiti (kes vaikimisi kaitsvat Natsi-Saksamaa poliitikat) solvav ja eestlaste suhtes vaieldamatult ülekohtune. Loone võimendaks eestlase suu läbi neid kuvandeid, mida on juba suudetud paljudele meie kaasmaalastele sisendada.

Samas ei saa jätta tähelepanemata väga selget mustrit. Väited, et Eestis levib fašismimeelsus, sh ka eliidi hulgas, et eestlaste silmis olevat venelased «teise sordi» inimesed või «koguni mitte inimesed», et Eesti-Vene suhtes on Eesti lausa patoloogline tüli alustav ja ründav pool jne moodustavad «komplekti». Need on Sputniku laadi kanalite Eesti-vastase propagandatöökesksed jutupunktid.

Eriti taunitav on tõik, et kuna argumente ei ole, siis põhistatakse väga ränki ja üldistavaid süüdistusi, sellega, et väidetavaid alatusi toimetavat «vaikimisi», st ka väidetavad mõttekuriteod on vastandamiseks piisavad.