Andres Adamson: kes olid 20. sajandi alguse «oudekki looned»?

Millega lõppesid noorte vasakpoolsete eesti neidude uljad sõja- ja revolutsioonimängud ning milliseks kujunes nende saatus saja aasta eest, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

ETV näitab juba mitmendat nädalat lühikesi, kuid huvitavaid ja suurepäraselt tehtud videoklippe sarjast «Hetk ajaloost». Need hetked on saja aasta taguse Eesti elust.

1. maist 1917 rääkivas klipis võeti jutuks õed Tislerid – Alice ja tema noorem õde Rosalie, kellest eriti esimene, enamlane juba aasta varasemast ajast, oli tol revolutsiooniaastal käre kihutuskõneleja, kes igal võimalusel püünele ja pildil keskele trügis.

Revolutsioonilisus iseenesest oli siis pigem normaalne, eriti sellal vististi maailma punaisemate rahvaste (kui juute mitte mainida), lätlaste ja eestlaste seas, kes olid ju elanud omal isamaal kahekordse, saksa ja vene rahvusliku rõhumise all, kelle talurahvas oli valdavas osas ikka veel maata ja ülejäänud muu omandita ning kes pidid nüüd kannatama Esimese maailmasõja toodud lisahädade all. Küsimus oli vaid selles, kes sellega kui kaugele läheb ja mida veel lubatavaks peab.

Õed olid tulnud Tallinna Lääne-Virumaalt, Kunda kandist, kus nende isa oli alul mõisamoonakas, hiljem tsemenditehase tööline. 1893 või 1895 sündinud Alice oli samuti varakult mõisapõldudel ja turbarabas tööle hakanud. Maailmasõja eel ja ajal pakkusid Tallinna rajatud sõjatehased aga palju tasuvamat tööd ning õed suundusid sinna, ägedaloomuline vanem ees ning leplikuma ja rõõmsama olekuga noorem järel.

Alice töötas Vene-Balti laevatehases treialina ja lõi kaasa enamlaste põrandaaluses tegevuses. Selle aja ülesvõtetelt vaatab meile siiski vastu mitte töörõivastes vaevatud eluheidik, vaid hästiriietatud preili, kes on kindlalt otsustanud elus edasi jõuda. Vahendeid valimata. Puhkenud revolutsioon näis unistused kiirtempos teoks tegevat. Kui ilmnesid vastuolud eestlaste rahvuslike ning nii-öelda maailmarevolutsiooniliste sihtide ja huvide vahel, hoidis Alice kõhklematult viimaste poole.

Nõukogude Eestis oli küllaltki tuntud foto temast, mis tehtud juba enamlaste võimu ajal, üsna kindlasti veebruaris 1918, küllap vahetult enne Keila lahingut Tallinna punakaartlaste ja Saksa üksuste vahel.

Oktoobripöördest peale oli Vene-Saksa rindel valitsenud vaikus, peetud rahuläbirääkimisi, kuid Lenini valitsus oli venitanud nendega, nagu suutis, Vene armee oli vahepeal lõplikult lagunenud, kuid enamlaste oodatud päästev revolutsioon ei tahtnud Saksamaal kuidagi puhkeda, maailmarevolutsioon süttida. Kui Nõukogude delegatsioon lõpuks rahusõlmimisest ametlikult keeldus, alustasid sakslased uut pealetungi, kohtamata kusagil tõsisemat vastupanu.

Arvatavasti just siis astus Alice Tisler ühe vähese naisterahvana Tallinna Punakaarti. Küllap tegi ta ka seal eelkõige poliittööd.

Kui tähelepanelikumalt vaatate, siis näete, et lumine mets fotol on dekoratsioon. Tegemist on stuudiofotoga, ühega mitmest, millel kolm-neli revolutsioonilist naisterahvast kord üksi, kord mitmekesi sõjakalt poseerivad, relvadega ja ilma, omavahel riideesemeid vahetades.

Kasukmantel ja müts, mida Alice sellel fotol kannab, pole tema, vaid tõenäoliselt tema õe Rosalie omad, võib-olla isegi ateljee omand. Kolmandana kannab neid ühel piltidest nimelt Võru sõjarevolutsioonilise tribunali sekretär Helmi Piigli, keda grupifotol pole. Teisel siin esitatud fotol on Alice paremalt esimene, keskel Rosalie ja vasakul Selma Arro.

Eesti naispunakaartlased Foto: Eesti Filmiarhiiv

Millises Tallinna fotoateljees ja kelle üles võetud pildid on, pole teada. Ühel – just sel teisel siin – on autoriks märgitud Georgi Tsvetkov, kuid tema polnud siis veel sündinudki. Fotod kuulusid aastakümneid Partei Ajaloo Instituudi kogusse, Tsvetkov oli 1970.–80. aastail selle fotograaf; piltide allkirjades on teisigi vigu.

Mis neist sõda mängivatest neidudest siis edasi sai? Edasi tuli 23. veebruar 1918, Keila lahing. Just see päev kuulutati hiljem Tööliste-Talupoegade Punaarmee sünnipäevaks ja meie idanaabrid tähistavad seda tänini kodumaakaitsjate päevana. Põhjenduseks oli algselt väide, et just siis peeti maha Punakaardi esimesed edukad kokkupõrked Saksa vägedega. Teisi pole tollest päevast justkui teada, niisiis Keila.

Saksa üksused olid varem hõivatud saartelt üle jää mandrile tulnud ning tungisid edasi Tallinna peale. 1. Eesti polk Haapsalus läks sisuliselt nende poole üle. Punased arvasidki esialgu, et Tallinna peale liigub vaid see polk, omad «valged» (ehkki eestlaste seas valgeid õieti polnudki, olid ainult punased ja roosad, sotsialistid-terroristid ja sotsialistid-demokraadid, nagu Vabadussõjaski); just neile saadeti Keilasse juba 22. veebruaril vastu alul üks, seejärel teinegi rongitäis madruste ja punakaartlastega staabikapten Andrei Põllu juhtimisel. Alev läbi puistatud, sõideti edasi Riisiperre, kus põrkuti aga esimestele sakslastele, või rohkem teadetele neist.

Tallinna poole oli Lihulast teel hoopis Saksa 5. jalgratturite pataljon, talvele ja lumele vaatamata osalt tõesti jalgratastel. Selle ehmatuse peale taanduti Keilasse, kus osa mehi, kokku nii 500, otsustas kaitsele jääda, teine osa aga lasi jalga. Järgmise päeva hilise pärastlõunani ei juhtunud midagi, Tallinnast anti telefoni teel tühje, aga suuri lubadusi, ja jälle tundus, et kurat polegi nii hirmus.

Kui vastased ilmusid lõpuks nähtavale, olid sakslased mis sakslased ja nende pihta avati kauge maa pealt tuli. Sakslased hargnesid vaikselt ja liikusid tiibadel võsa varju hoides edasi, et alevit ja mõisa ümber piirata.

Et nad sel ajal eriti vastu ei tulistanud, pidasid punakaartlased lahingut võidetuks ja tormasid hurraahüüetega lagedale väljale, sakslaste risttulle. Arvatavasti 45 punakaartlast sai surma, haavatute arvu ei tea keegi, sest osa mehi põgenes hiljem jalgsi ümberkaudsetesse küladesse ja metsadesse, enamik aga pages kohe tagasi rongile ja sellega Tallinna.

Seal algas kohe punaste paaniline asumine Balti laevastiku laevadele, et Helsingisse (Soomes käis kodusõda ja pealinn oli punaste käes) ja sealt edasi Kroonlinna pääseda. Samal ajal aga kuulutas Päästekomitee rajatuks Eesti demokraatliku vabariigi (Eesti riigi ametlik nimi nii iseseisvusmanifestis kui veel kaks aastat hiljem Tartu rahu sõlmimiselgi). Sakslastel oli Keila lahingus kolm langenut ja kolm haavatut.

Üks Keila mõisa juures surma saanud punakaartlane oli Alice Tisler. Langes ka tema elukaaslane Harald Ferdinand Telliskivi (snd 1898). Alice’ist pikema parteistaažiga Selma Arro (snd 1897) sai tulema, pääses Nõukogude Venemaale ja lõi punaste eesti küttide tegemistes kaasa kuni Krimmi ja Ukrainani välja. Hiljem õppis ta Leningradis ajaloolaseks, kaitses 1934 isegi väitekirja teemal «Tööliste seisukord Põhja-Ameerika Ühendriikides» ja lasti 1937 rahvavaenlasena maha.

Helmi Piigli (snd 1896) suri Petrogradis aastal 1921 või 1922. Rosalie Tisler (1899–1986), see malbem õdedest, abiellus peagi baltisakslasest (või pigem mitmenda põlve kadakast, sest hakkas nüüd eestlaseks) kunstniku Karl Maieriga (Mayer) ja elas pika elu, mille lõpupoole jõudis Eesti Raadios linti lugeda ka oma revolutsionäärimälestusi.

Aga see viimane foto, milleks see? Sellel, nagu kõik niigi mõistavad, pole eelräägituga mingit seost. See on siin ainult kohatäiteks.

Olga Ivanova ja Oudekki Loone Foto: Kuvatõmmis ERR videost