Pidev nõukogudelaste kallal närimine jätab mulje, nagu nendega peetaks ikka veel ideoloogilist sõda. Nagu nad oleksid ikka veel kuidagi ähvardav jõud, kirjutab kodanikuaktivist Martin Luiga.
Martin Luiga: kuhu sobib eestlase lill? (34)
19. mai 2017, 21:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal kütab Teine ilmasõda meedias taas kirgi. Arutatakse isegi selle üle, kas eestlasel on ikka paslik käia vene pidudel. Näib, et domineeriv hoiak on: «Nõukogude perioodiga seotut tuleb kujutada vaid negatiivses valguses, vastasel juhul korrigeerida.» See on muidugi ise omakorda Nõukogudelik ideoloogiline peegeldus, sarnaselt sellega, kuidas tuli sovetiajal iseseisvusaastaid kujutada.
Kui aga tollal oli tsensor riiklik, siis nüüd on inimesed selle rolli enda kätte võtnud. See pole muidugi teps mitte see, milleks meil on vaja vaba riiki; mitte selleks, et isehakanud enamus saaks ütelda, et nemad on õige mõtlemise peremehed ning tõde on nüüd lukus ega kuulu edasikaebamisele. Või samuti, et on olemas kuidagi iseäranis eestlaslikke ja ebaeestlaslikke ajalookäsitlusi ja majanduslikke vaateid.
Selline lähenemine on vale nii liberalismi kui konservatismi seisukohalt – liberaalses vaates peaks olema inimese oma asi, mida ta teeb, mõtleb ja usub; konservatiivses vaates oleks aga lihtsalt kohatu inimesele ette kirjutada, kuhu hauale ta viib lilli või millist võitu pühitseb. Sest lõppeks on selline tähistamine püüd uskuda, et mingite langenute eludel oli mingisugune mõte.
Niisugust inimeste privaatsetesse asjadesse sekkumist saab õigustada vaid vaateviis, mis peab riiki ülimaks ning tahab kõike vaid selle teenistuses näha. Sellist maailmavaadet omistavad vähesed endale vabatahtlikult.
Siiski öeldakse neile inimestele, kelle ajaloonägemuses natsismi hävitamine oluliseks tähtsündmuseks on, olgu siis ajaloolistel, perekondlikel või ideoloogilistel kaalutlustel, et nad peaksid oma vaadet häbenema. Et see on poliitiliselt ebakorrektne vaade, sest Eesti jäi iseseisvuseta ning paljud eesti inimesed kannatasid repressioonide all.
Selliste meetmete kohandamisel võrdsetel alustel – ehk kui mõni riik on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid, siis ei peeta selle tähtpäevi ega tähistata selle võite – läheks suurem enamus riike otsekohe musta nimekirja.
Sellisel juhul ei oleks sobilik ka «sinilillekest» rinnas kanda, sest Iraagi ja Afganistani sõdade ja nende tagajärgede kohta võib ju öelda nii mõndagi kriitilist. Võib muidugi olla, et eestlast ei huvita universalism ega mingi kauge rahva kallal sooritatud kuriteod, vaid pigem ikka eestlane ja tema ajalugu.
Oleksid olnud teistsugused probleemid
Kuid vaevalt oleks igavene sõda meile parem olnud. Ning kui oleksid võitnud sakslased, siis oleksime edasi elanud nende tegude kaasosalistena, juhul kui ka meid «heaks rahvaks» oleks loetud.
Maailm, kus on aga ametlikult ainuvõimalikuks ideoloogiaks, et on rahvaid ja inimesi, kellel on eluõigus, ning teisi rahvaid, kellel seda pole – säherdune maailm oleks muudest näitajatest hoolimata vastuvõetamatu perspektiiv (pealegi toimetasid ka natsid eestlaste vastu kuritegusid, sest ka eesti juutide ja eesti kommunistide tapmine on eestlaste tapmine).
Oleks me iseseisvaks jäänud, siis oleks meil seitsmekümne aasta jagu hoopis teistsugust ajalugu ja teistsuguseid probleeme. Meil oleks tulnud Pätsi diktatuurist lahti saada ning sündinud oleksid sootuks teised inimesed. Lõppude lõpuks oleksime olnud üsna harilik Lääne-Euroopa riik ja mulle ei ole päris selge, miks peaksime sellist saatust eelistama. Raha oleks rohkem, linnad suuremad ja loodus liigivaesem, venelasi vähem ning muid sisserändajaid jälle rohkem, aga ausalt öeldes ei näe ma seal midagi väga kadestamisväärset.
Reaalsuse eelistamine
Eelistan koguni praegust reaalsust ühes kõigi selle ebakohtadega. Seda, et meie liiduvabariik oli üsna tähelepanuväärne ning et Eesti ajalugu on olnud selline, nagu see on, hinnates nii nende inimeste elu ja tööd, kes oma vabaduse eest võitlesid, kui ka neid, kes Nõukogude süsteemi raamides Eesti elu edenemisse panustasid.
Lõppeks elab rahvus ka mujal kui riigiaparaadis. Ta elab keeles, kunstis, ühiskonnas, teaduses, ta võib tuntava surve ja ebamugavuse all ilmutada üsna suurt elujõudu.
Toona inimesed teadsid, kuidas kaitsta end vene keele pealetungi eest, ja kaheksakümnendate venestamispoliitika tõi samal ajal kaasa ka eestlaste uue eneseteadvuse laine, mis viis lõpuks taasiseseisvumise sünnini. Inglise keele pealetungi ees ei tea me aga, mida teha.
Riigis, kus kodanike kaasamist küll formaalselt ei tunnustatud, oli kodanikualgatuste tegemine siiski läbi viidav. Sellised halvad ideed nagu massiline soodekuivendamine, sundvenestamine ja fosforiidi kaevandamine seljatati paari aastaga, mis näitab, et igasuguses riigis on alati mingi demokraatlik element. Sellist tüüpi majanduslikku survet, nagu inimene tänapäeval tunneb, ei osatud toona ilmselt ettegi kujutada.
Ja lõpuks pole vähetähtis seegi, et paljude perekondade suurem osa mäletatavat ajalugu langeb Nõukogude perioodi ja neile ei saa me kindlasti öelda, et see on kõik halb ja seda ei oleks tohtinud olla. Segaperekonnast lapsele poleks õige öelda, et tema vene vanaema teab valesti ja on vale inimene. See oleks mõttetu, sest rikuks vaid ühe perekonna omavahelised suhted.
Mingi aeg tuleb paratamatult teha see nõks, kus ajalugu ei käi meil enam järel, vaid jääb maha sinna, kus ta oli. Nagu isake tsaar ja Napoleon ei pane enam inimesi tatti pritsima ja sõimlema, vaid tunduvad kas kuidagi igavad või siis hoopis romantilised. Selline pidev nõukogudelaste kallal närimine jätab mulje, nagu nendega peetaks ikka veel ideoloogilist sõda. Nagu nad oleksid ikka veel kuidagi ähvardav jõud. Kui Nõukogudemaa ja Putin ühte panna, siis võidab sellest ainult Putin. Inimene ei peaks andma oma perekonna ajalugu ei piiritaguste ega kohalike propagandistide pantvangi.