/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
Jälgin juba aastaid põnevusega kahe välismaise rõivatootja veebikülgi ja nende Eesti poes pakutavat. Üks hämmeldab mind alati – kuidas suudavad nad oma kollektsioonist veebi ja vaateaknale riputada nii kauni väljapaneku, aga poes näevad nende riided alati välja, nagu oleks keegi neid juba kandnud.
Kolleeg Tõnis Oja kirjutas üleeilses Postimehes tuhandete kaubamajade sulgemisest USAs. See trend jõuab vältimatult ka Euroopasse. Jaekaubanduses muretsetakse, et kasumimarginaalid on online-kaubanduses väiksemad. Inimesed jõuavad aga tagasi aega, kus väljanägemine muutub staatusenäitajaks.
Riided on nagu toit – keegi ei saa ilma. Ning nagu toidu puhul, ei taha valdav enamik selle eest väga palju maksta: kõik on käinud McDonald’sis, vähesed lähevad Michelini tärnidega restorani. Tean mitut inimest, kes oma riideid peaasjalikult netist tellivad. Nad ütlevad, et hind on odavam ja valik suurem. Viimane on ülioluline argument, sest isegi meie suurima kohaliku rõivatootja kolm kaubamärki pakuvad täiesti ühesuguseid asju, muust jaekaubandusest rääkimata.
Nii nagu tehnoloogia ja materjalide areng on alati moodi muutnud, muudab seda ka kaubandussüsteem. Konservatiivsem võib ju naisteportaalis pahandada, et retuuside koht on spordisaalis ja trikotaaž pole viisakas materjal, kuid see on ostlemismugavuse tagajärg. Paar kandmiskõlbmatut eset on netist tellimise kooliraha, kuid et me üldiselt ei taha eksida, eriti kui see midagi maksab, siis mida suurem hulk inimesi netist kehakatteid tellib, seda rohkem hakatakse tegema eksimatuid valikuid. Eelistatakse materjale, mis pole nõudlikud, ja tegumoode, kus suurusel pole määrav tähtsus.
Aga kõik ei osta kunagi kõike ainult internetist. Mõned ka selle pärast, et nad ei pea. Odavus pole neile argument. See hakkabki välja paistma, kui odavmärgid on netikaubamajadesse läinud. Nende riided on küll kallid, aga naturaalsest materjalist, keha järgi ja individuaalseid vajadusi arvestavad. Moodi tuleb jälle rätsepatöö ning hinda lähevad stilistid ja disainerid. Rõivaste järelturg elavneb, sest need riided, erinevalt praegusest (kallist) kiirmoest või tulevastest one-size-fits-all alternatiividest, on edasimüümist väärt. Kuna majandus on põhimõtteliselt ring, siis sunnib see ka netikaubandust suuremat valikut pakkuma ja julgemalt sihtgruppe määratlema. Lõppkokkuvõttes päästab see tarbija turult, kus tema valikuid dikteerivad väike rahvaarv ja ettevaatlikud jaekauplejad.