Valka ajakirjanik: «alkoparadiisist» Läti elanike pilgu läbi

Ingūna Johansone Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Et Valka ja Valga on unikaalsed linnad, saab aru igaüks, kes läbisõidul siin peatub. Võõral on isegi raske arvata, kus algab ja lõpeb üks või teine riik, on ju nad osaliselt segunenud eelkõige ostuharjumuste tulemusel, kirjutab Läti ajalehe Ziemeļlatvija peatoimetaja Ingūna Johansone.

Lätlased on Eestis, nagu Valkas Valgat kutsutakse, sisseoste tegemas käinud igal ajajärgul. Sotsialismiaastail oli Eesti poodides palju sagedamini võimalik saada doktorivorsti ja võid, ka olid seal koolivormid moodsamad. Eestlased aga hindasid toona kõrgelt Läti kondiitritooteid, mistõttu elab lätlaste hulgas siiani müüt, et eestlased ei mõista eriti hästi kooki küpsetada.

Pärast iseseisvuse taastamist ja piiri tekkimist kaksiklinna vahele muutusid ka ostlemistavad. Lätlased võtsid endiselt laupäeviti ette tee Valga turule ja ostsid poodidestki seda, mida Lätis polnud või mis oli Valgas odavam. Samal ajal oli eestlasi Valkas vähe.

Meie pool räägiti, et eestlased on suuremad patrioodid, toetades sedasi oma riiki. Kuid ajad muutuvad ja nagu on selgunud, on ostlemistraditsioonidel üsna vähe pistmist patriotismiga, kui jutt käib hindadest.

Piiriasukatele võivad teatud kaupade hinnavahed olla kasumliku äri käivitajad. Paljud mäletavad suhkrubuumi, kui Lätis oli selle toiduaine hind tunduvalt kallim kui Eestis. Nüüd on samal pjedestaalil alkohol, mis Lätis kõvasti odavam.

Loomulikult ei ole alkoholiga seonduv sama ühemõtteline kui suhkru või kohvi puhul, mida lätlased Valgas ostavad. Ülemäärane alkoholiga sõbrustamine toob kaasa häda ja viletsust, mistõttu toetavad kohalikud sellist ettevõtlusliiki üsna reserveeritult. Eestlased on näidanud end agarate ärimeestena, kuna nad haistsid väga ruttu kasumi teenimise võimalusi, ja nii kuuluvadki suurimad alkopoed neile.

Tänu sellisele äritegevusele ja vastukajale mõlemas riigis on hakatud päris palju Valka üle naerma, kutsudes seda alkolinnaks. Mina kui valkalane tunnen end seetõttu üsna puudutatuna. Kohtudes tuttavaga mõnest teisest Läti linnast, on võimatu vältida teemat «teil ju nüüd seal alkoholiparadiis». Riigimeedia on Valka alkoholiäri ning eestlaste ja soomlaste massilisi oste Läti piiril korduvalt kajastanud.

Kuidas suhtuvad asjasse kohalikud? Vastus on: enamasti negatiivselt või neutraalselt. Avalikult pole rõõmu justkui keegi välja näidanud, kuid oletan, et positiivselt hindavad seda need, kes kõnealusest ärist kasu lõikavad.

Muidugi pole need ainult ettevõtjad, vaid ka kohalikud elanikud, kellel on nüüd töö. Samuti linnavõim, kes teenib kenakese rendisumma piiril asuvalt poelt Alko1000. Lisaks, olles maha müünud mahajäetud hoonejäänused, mille asemel on nüüd teine suurem eestlaste kauplus Super Alko, sai linn omale ka turuplatsi ja heakorrastatud ala. Need on plussid.

Valkas on praegu kuus alkoholipoodi. Iga kord kui on järjekordne avamine, avaldatakse pahameelt. Paljud tulevad toimetusse ja kurjustavad. «Ei saa avatud korralikku kohvikut ega normaalset kauplust! Vaid alkopoed,» muretsevad nad.

Kas alkoholipoodide rohkus õhutab suuremale alkoholi tarbimisele? Usun, et mitte. See loob vaid suuremad valikuvõimalused. Kui inimene peab sünnipäeva, ostab ta sõltumata poodide arvust nii palju, kui tal tarvis, mitte igast poest pudeli.

Valkasse ei tulda kangemat kraami ostma mitte ainult Valga ümbrusest. Soomlasigi on üha sagedamini siin näha. Turismihooaja algusega kasvab välismaalaste hulk veel enam. Just tänu sellele ärile külastab Valka teisigi poode ja teeb seal sisseoste võrdlemisi suur arv eestlasi. Näiteks laupäeviti on ostukeskuse Walk juures suures parklas vaba kohta sageli lausa võimatu leida.

Lätlased aga räägivad üha rohkem, et Eestis on kõik liiga kalliks läinud. Märgatavalt odavamad on veel vaid kohv ja piimatooted. Veel mõni kuu tagasi ostsid lätlased Eestist bensiini, kuid nüüd ületavad hinnad Valga tanklates Läti hindasid.

Valgas on erinevalt Valkast puhkepäeviti avatud ka ehitusmaterjalide poed. Kui kodus on remont pooleli ja midagi peaks tarvis minema, sõidetakse Valga poodi ning soetatakse vajalik kaup kallimast hinnast hoolimata.

Rääkides ehitusmaterjalidest, tuleb mainida, et see on veel üks kaubakategooria, mida eestlased praegu Lätist ostavad. Valmiera poes Depo kohtab eestlasi väga sageli, sest ka ehitusmaterjalid on Lätis odavamad.

Kahjuks pole ei Valgas ega Valkas korralikku jalatsi- ega rõivapoodi ja nii sõidetakse neid oste tegema Valmierasse või Tartusse. Täpselt sama teevad eestlased. Valmiera suurpoes Valleta kuuleb eesti keelt pidevalt. Valkas hindavad eestlased kõrgelt bistrood Jumis, sest Valgas samasugust kulinaariaettevõtet pole. Müüjad jutustavad, et eestlased ostavad Läti poolelt ka kala, suitsutatud tooteid ja istikuid.

Elu teise riigi kõrval mõjutab käitumist ja suhtumist. Ei Valka ega Valga elanikud pea piiri enam eraldavaks elemendiks, nagu see oli kümme aastat tagasi.

Turusuhted on paremuse poole kallutanud kaubanduses töötavate eestlaste suhtumist lätlastesse. Kui varem lätlased teadsid, et Eestis nendega vene keeles ei räägita – seega pole mõtet sinna ka minna –, siis nüüd oskavad selles keeles selgitusi jagada ka müüjad, kes varem vene keeles ei rääkinud.

Mis võiks mõne aasta pärast piiriäärses kaubanduses muutunud olla? Raske ennustada, sest sellel on seos riikide poliitikaga. Räägitakse bensiini hinna tõusust, kuid millised saavad olema tegelikud otsused ja muutused, teavad vaid Jumal ja selgeltnägijad. Meie saame sellest teada, kui mingi kaubagrupi hinnad taas tõusevad.

Läti keelest tõlkinud Marite Uibo. Artikkel ilmus ka ajalehes Valgamaalane.