Priidu Pärna: vanad haavad vajavad rahu, Heimar Lenk!

Priidu Pärna Foto: Toomas Tatar

Heimar Lenk on kirurginoaga omandireformi kinniskasvanud haavade kallale asunud. Rohkem kui veerand sajandit pärast omandireformi aluste seaduse vastu võtmist purskab taas verd vanast armist, kirjutab Eesti Omanike Keskliidu esimees, valitsuse omandireformi komisjoni liige Priidu Pärna (IRL).

Jälle oleme sealmaal, et jagame inimesi leeridesse ja klassidesse. Kas see on Keskerakonna lubatud rahva ühtsuse tee? Peale elanike lõhestamise on paljudele solvav ja lubamatu, kui riigikogu liige nimetab varade tagastamist varastamiseks ning kohtuid poliitilise tellimuse täitjateks.

Omandireformid on igas riigis olnud valulised, külvanud kellegi seisukohalt ebaõiglust, ning tuleb tunnistada ka mõningaid pettusi ja järelemõtlematusi.  Omandireform on kompromiss, millega sageli pole rahul keegi. Ometi olid need Mart Laari juhitud sügavad ümberkorraldused, mis tõid meid siia ja mis viivad meid ka edasi.

Eraomand on Eesti ühiskonna vundament. Talude päriseksostmine 19. sajandil ning Vabadussõja ajal vastuvõetud maareformiseaduse alusel tekkinud maavaldused lõid motiivi olla omal maal peremees ning vajadusel selle eest seista.

Sõites mööda Eesti külasid ja linnu, märkame, kui kauniks on muutunud meie kodud ja majad. Meil omanikena ei ole olnud aega istuda paneelmaja ees sirelite vahel pingil või oodata, et «Poola restauraatorid» jõuaks tööjärjega meie majani. Kunagised sundlaupäevakud ja 50 000 talgulist haarav «Teeme ära» rajanevad täiesti erineval lähtepunktil ja suhtumisel oma kodusse.

Natsionaliseeritud varade tagastamine õigusjärgsetele omanikele oli paratamatu ja vaieldamatu, sest Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel. Teisiti ei saanuks see olla. Juba enne taasiseseisvumist võeti 19. detsembril 1990 vastu EV Ülemnõukogu otsus omandiõiguse järjepidevuse taastamisest. Muide, Eesti peaminister oli siis Edgar Savisaar!

Varade tagastamist kahtluse alla seades seab Lenk kahtluse alla kogu Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse. Kuid maikuus oleme juba kuulnud mitmeid ootamatuid ajaloo ümbertõlgendamisi.

Maju tagastades leiti eri sihtgruppide huve kaaludes, et seniste elanike õigusi on võimalik kaitsta riigi kontrolli all toimiva üüriregulatsiooni ning külmutatud üürihindade alusel ja varade mittetagastamisega tekiks suurem ülekohus. Kokku tagastati üle 11 000 ehitise, mis üldiselt olid riigi kui omaniku hoolimatust tunda saanud ja vajavad remonti.

Tõesti, tagastamisel ei arvestatud asjaolu, kas vara ostmiseks võtud laen oli kustutatud. Kuid samavõrd ei võetud arvesse ka seda, et neid natsionaliseeritud maju kasutati aastakümneid üldrahvalikuks hüvanguks tasuta, ilma et see külmale maale saadetud omanikele midagi sisse oleks toonud või kodurõõmu pakkunud.

Sundüürnike murede kõrval tuleb otsa vaadata faktile, et omanike klassile sai osaks ennekuulmatu represseerimine. Kümned tuhanded deporteeriti neljakümnendatel Siberisse ning sealt põlatutena naastes olid nende natsionaliseeritud talud ja kodud hõivanud uus avangard ja parteinomenklatuur.

Rohkem kui 70 000 inimest olid sunnitud sõja jalust põgenema läände ja nende vara jäi nõukogude ühiskonna tarvitada. Kasutades sundküüditamise mõistet tagastatud majade üürnike puhul, devalveerib Lenk rahva jaoks julmima ajaloosündmuse tähendust.

Olgem ausad, hilisemad sundüürnikud olid nõukogude perioodil oma eluruumide kasutajad ENSV elamukoodeksi alusel ja mitte omanikud. Õiguslikus mõttes nende kasutajapositsioon tagastamisega ei muutnud. Kas üürileandja on riik või eraomanik, on emotsionaalne küsimus. Ja emotsionaalselt oli see omanikule ja üürnikule raske üleminek, tuleb tunnistada.

Praegused põlvkonnad peavad üürikorterites elamist loomulikuks ja nii on see igal pool Euroopas. Kodu üürimine annab elule mobiilsust ja väldib suuri kapitalimahutusi. Riik ja omavalitsused lõid sundüürnikele mitmeid erandeid ja soodustusi uue elamispinna saamisel ja tagastatud majade võõrandamisel sätestati üürnike ostueesõigus. Kõigini ei ole need hüved jõudnud.

Nii nagu Lenk kirjeldab tagastamisel aset leidnud kuritarvitusi, saab tuua näiteid, kus linnalt saadud korteri on üürnik kohe rahaks teinud või üürile andnud, või kuidas Tallinn keeldus positiivsetest kohtuotsustest hoolimata ümberasujate maju tagasi andmast. Pada kirub katelt ja see ei vii kuhugi.

Täpne ei ole ka väide, et  tagastatud majade üürnikele ei ole mingit hüvitist makstud. Nagu kõik elanikud, said ka nemad tööaastate eest erastamisväärtpabereid, mida sai maha müüa või osta näiteks erastamisele läinud ettevõtete aktsiaid.

Vasakvalitsus (?) peaks nüüd hakkama maksumaksja taskust sundüürnikele maksma lisakompensatsiooni, mis üürnike liidu esitatud eelnõu kohaselt peaks olema lausa üürniku kasutuses olnud korteri turuväärtuse suurune. Sellisel juhul tuleb ka omanikele hüvitada võrdse kohtlemise põhimõtte alusel tulu, mis majaomanikel jäi saamata seetõttu, et riik seadis üürile aastateks piirmäärad, takistades majade õigeaegset renoveerimist.

Õigusjärgsete omanike esindajad on samuti kaasatud valitsuse loodud omandireformi komisjoni. Tundub, et komisjoni esimees on siiski olulisemaks pidanud haldusreformiga tegelemist. Omanikud on seisukohal, et komisjon peaks tegema ettepanekud omandireformi kiireks lõpetamiseks ja ühiskonna tervise huvides mitte tegelema vanadelt haavadelt plaastri kiskumisega. Praegu on pooleli veel paarsada tagastamistoimikut.

Oleks sümboolne, kui omandireform saaks ühele poole riigi 100. sünnipäevaks. Eesti Vabariigi järjepidevust kinnitaks parimal moel see, kui selleks tähtpäevaks oleks oma ajaloolise peremehe saanud tagasi nii Niguliste kirik kui Mustpeade maja.