Globaalsesse finantssüsteemi triljonite ulatuses raha pumpamisest võõrdumine näikse tulevat suurte tagasilöökidega, mistõttu on tõenäoline, et keskpangad jätkavad lõtva rahapoliitikat, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.
Peeter Koppel: rong, millelt maha hüpata pole võimalik (12)
24. mai 2017, 15:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänaseks on ajaloo suurim majanduseksperiment kestnud juba rohkem, kui tavapäraselt ühe majandustsükli kestuseseks peetakse. Eksperiment sai alguse maailma päästmisest aastal 2009 ja on keskpankade abil edasi läinud tänaseni.
Ainuüksi käesoleval aastal on globaalsesse finantssüsteemi paisatud Bank of America hinnangul umbes triljon (!) dollarit – seda on teinud Euroopa Keskpank (ECB) ja Jaapani Keskpank (BoJ). Sisuliselt on see summa hind, mida on tulnud maksta selle eest, et majanduslik kontekst tunduks meile kõigile «enam-vähem».
Üks oluline põhjus, miks triljon on olnud vajalik, on selles, et arenenud maailmas on tegelikult töökohtade mõistes struktuurne häda käes. Häda esimene laine tulenes globaliseerumisest. Nüüd on kätte jõudnud teine laine, kus töökohad kaovad automatiseerimise tõttu. Olen kaugel sellest, et kiita kaasa tänapäeva masinapurustajatele, kelle narratiiv on «robotid võtavad meie kõigi töökohad ära» ja lahendus, et «riik peab palkama inimesi kaevama suurt auku ja seda siis täis ajama.»
Ei esialgsel väitel ega ka lahendusel ole positiivset ajaloolist pretsedenti ja iga tehnoloogiline arenguhüpe on lõpuks viinud teenindussektori töökohtade arvu olulise kasvuni ning, mis seal salata, üldise elustandardi paranemiseni.
Küll aga ei saa üle ega ümber sellest, et üleminekuperioodil on raske. Praegune tööpuuduse mõningane vähenemine näiteks Euroopas ja suisa täistööhõive Ameerika Ühendriikides on veidigi pikemas perspektiivis illusoorsevõitu, sest see on saavutatud triljonidopinguga.
Seni ongi keskpangad hoidnud majanduskasvul tuld all sellega, et on ülimalt madalate intressimäärade ja rahatrükiga tõuganud tagant laenamisaktiivsust. Rahatrükk ja madalad intressid on kinnis- ja finantsvara hinda viimaste aastate jooksul oluliselt kergitanud. Vara kõrgemad hinnad tähendavad suuremaid laenude tagatisväärtusi ning aitavad laenamisaktiivsuse kasvule veelgi kaasa.
Selline iseennast toitev spiraal on juba kindlalt problemaatiline, sest fundamentaalselt on mitmedki varad jõudnud tasemele, millel on majanduslikku põhjendust raske leida.
Samal ajal on majanduskasv jäänud ikkagi kesiseks. Selleks et tekiks uusi, dopingust sõltumatuid püsivaid töökohti, on esiteks vaja muuta tööturg (Euroopas) oluliselt paindlikumaks.
Teiseks on vaja suunata ressurssi uurimis- ja arendustegevusse. Tööjõu kvaliteet nõuab parandamist, taristust rääkimata. Kõige selle juures on probleem, et pole ressurssi ning kõik need teemad on poliitiliselt väga tundlikud. Katsuge näiteks prantslastele tööturu paindlikkuse kasvatamisest rääkida.
Võlakoorma ja tööpuuduse kasv tekitavad ebamugavat deflatsioonilist survet, mis viib kasvu puudumiseni. Kui pole tööd, pole kasvu, pole ka palgakasvu, pole ka tarbijat. Jälle on dopingut vaja. Täistööhõive on küll väärt saavutus, kuid arvestades, et see on ostetud võlgu, tähendab see majanduse haavatavuse kasvu.
Praegu püsib püramiid kenasti püsti, sest vara hind on kõrge. See on kõrge, kuna keskpangad süstivad pidevalt süsteemi likviidsust – ehk sedasama dopingut.
Vara hinnal ei saa (!!!) lasta langeda, sest see tähendaks (laenu)tagatiste väärtuse langemist ja likviidsuspitsitust. Viimane on miski, mis pärast 2008. aastal ääri-veeri ära jäänud maailmalõppu ei ole poliitiliselt vastuvõetav.
Seega kipub kõige tõenäolisem stsenaarium olevat see, et eksperimenti jätkatakse ning vara hind liigub edaspidigi oma õigustatud väärtustest eemale. Investorile on see rõõmus uudis. Tööpuudus jätkab aga vähenemist. Ka justkui rõõmus uudis. Rõõmus rong võibki veel mõnda aega dopingu toel teekonda jätkata. Rööpad paistavad kindlalt ees olevat. Kui rööpad otsa lõpevad, on vaja juba mõnd teist sõiduvahendit.
Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpetab ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.