Artur Talvik: mis siis ikkagi on Vabaerakonna maailmavaade?

Artur Talvik. Foto: Kristjan Teedema

Valitsused ehitavad Eestis õpitud abituse ühiskonda, selle asemel et anda see ise hakkama saavate kodanike kätte, kirjutab aprillis Vabaerakonna esimeheks valitud Artur Talvik.

Keskvõimu kingitusi ootava ja algatusvõimetu ühiskonna asemel vajame ise hakkama saavate ja vabade kodanike ühiskonda. Üle-eelmisest sajandist pärit ideoloogilised skaalad ei kirjelda enam ühiskonda piisavalt hästi. 21. sajandi alguse põhiline vastuolu on pinge kohaliku omapära ja globaalse avatuse vahel, mida tuleb ühiskonda koos hoides lahendada.

Kui mõtlen ise hakkama saavale Eestile, tuleb silme ette üks kogukond, mille tegemistes olen aastaid kaasa löönud. Vabatahtlik merepäästeüksus tegutseb seal mitmendat aastat, täna on sel juba üle 30 koolitatud liikme. Politseiga pahandamise asemel lõime avalikku korda jälgiva kogukonnapatrulli.

Noor naisterahvas avas poolsaarel kaua kinni olnud poe, endisest politseinikust sai õllemeister oma pruulikojaga, kutselised kalurid seisavad ühiselt oma traditsiooniliste õiguste eest. Ikka kogukonna toel. Eri vanuses ja eri sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvad inimesed suudavad meeldivalt koos ühise asja eest seista.

Tegemist on ise hakkama saava kogukonnaga, mis koosneb ühtekuuluvustundest innustunud kodanikest ning püüab vältida poliitilisest rahast sõltuvat elukorraldust.

Kahjuks on praegune ja mitu eelmist valitsust inimeste potentsiaali avamise soodustamise asemel ehitanud õpitud abituse ühiskonda. Kogukond on nendele vaid üks sõnakõlks. Abitu kodanikkond on neile mugav, sest valija langeb sõltuvusse parteide kingitustest.

Võim kihutab kodanikust aina kaugemale. Põhjuseid on mitu: kohalike omavalitsuste parteistamine, otsedemokraatlike osalusvormide tõrjumine, riigikogu jätkuv tasalülitamine, elu ülebürokratiseerimine. Heal juhul tullakse kaasama, mis tähendab, et seletatakse targema positsioonilt, kuidas elama peame. Vaja oleks aga hoopis läbirääkimisi.

Vabaerakond ütleb «stopp!», valepidi ehitame seda riiki. Hakkame ikka vundamendist laduma ja alles siis jõuame katuseni. Kõige alus on vaba kodanik, kes ei karda vastutust. Siis perekond. Seejärel oma lähipiirkonna asju otsustav kogukond (küla, asumiselts, linnakvartal jne), pärast seda kohalik omavalitsus, mis ei sõltu keskvõimust ei kohaliku elu korraldamisel ega rahaliselt.

Ja siis alles riigivalitsus, mis hoiab seda punutist ühise Eesti identiteedi abil koos ja lahendab suuri küsimusi, nagu riiklik julgeolek, välispoliitika, tippmeditsiin ja kõrgharidus.

Õpitud abituse ühiskond armastab edetabeleid. Nende kaudu saab näidata, et ühiskonnas on kõik hästi. Aga kui vaatame nn ÜRO õnneindeksit (õnnetaseme uuringud on tehtud SKT türannia tasakaalustamiseks), siis selgub, et Eesti on alles 66. kohal.

Targad inimesed on aru saanud, et ühiskonna õnnelikuks tegemiseks ei piisa ainult sisemajanduse kogutoodangu kasvust ja edukultuse süstimisest. Siit kasvab välja Vabaerakonna programmi sotsiaalosa: riik loob tingimused ise hakkama saamiseks, kuid ühtegi abivajajat maha ei jäeta.

Tagasi õnnereitingu juurde. Ka rikka ühiskonna inimesed võivad tunda ennast sotsiaalselt hüljatuna ja liigsena. Majanduslik edukus on üheks kuuest õnnelikkuseuuringu näitajast, ülejäänud viis punkti on aga sotsiaalset laadi: oodatav tervena elatud aastate hulk, sotsiaalne sidusus (kas inimesel on kedagi, kellele loota, kui ta satub hätta), tajutav vabadus oma elu otsuste tegemisel, usaldus võimu vastu (ennekõige korruptiivsuse tajumine) ja suuremeelsus (kas inimene teeb rahalisi annetusi või pühendab oma aega heategevuseks).

Eesti eesmärk võiks olla mitte ainult SKT kasv, vaid eeskätt nende oluliste sotsiaalsete näitajate paranemine.

Olen veendunud, et ise hakkama saavas ühiskonnas ei toimu kapseldumist ja inimesed ei radikaliseeru, kuna nende sõna maksab ja neil on kõrgelt arenenud sotsiaalsed võimed. Aga kuidas sellise elukorralduseni jõuda?

Aina rohkem noori unistab töötamisest riigiametis. Mitte ettevõtluses. Kui kontrollijate korpus on nii suur, soovitakse aina vähem sattuda kontrollitavate sekka. Ise hakkama saav ühiskond eeldab tugevate sotsiaalsete oskustega inimest. Õpetame siis lastele rohkem läbirääkimis- ja veenmisoskust, koostööoskust, õpivõimekust ehk valmisolekut kiiresti kohaneda uute olukordadega. Eesti kool peab olema uuendusmeelne ja aktiivselt e-lahendusi rakendav.

Töö jätkuv automatiseerimine, robotid ja jagamismajanduse võidukäik võivad lähiaegadel kaotada palju töökohti (iseteeninduskassad poodides ja tanklates, samuti Uber on samast sarjast).

Ettevõtlik inimene saab hakkama. Riigivõimu asi on luua head tingimused väikeettevõtlusele. Sellest on vähe, kui ettevõtte saab asutada viie minutiga, ka ettevõtte kasv ja töökohtade loomine peavad olema soositud!

Madalamad maksud alustajale ettevõttele ja muidugi senisest palju väiksem bürokraatlik koormus on see, mida vajame. Nüüdisaegne suurele lisandväärtusele orienteeritud ettevõtja suhtub oma töölistesse kui kaasloojatesse, mitte kui orjadesse, mõistes, et uue aja inimene võib tahta teha tööd paindliku töögraafikuga. Me loome maksusüsteemi, mis järgib mõttelaadi «sotsiaalmaksule lagi peale, paindumatu sotsiaalmaksu miinimum maha, tunnipõhine tööajaarvestus».

Meie Vabaerakonnas nimetame oma ilmavaadet vabakonservatismiks. Olen veendunud, et sellise lähenemisega saaks Eesti inimesed teha õnnelikumaks. See otsib kuldset keskteed, hoides jalgu maas, aga haarates kõige mõistlikumaid uusi lahendusi eluolu parandamiseks. Vabakonservatism pakub lahendust Eesti ühiskonna põhikonfliktile: rajab silla avatuseiha ja juurte sügaval hoidmise soovi vahel. Dogmavabalt ja ilma parteilise fanatismita.

Nii suhtume näiteks metsa alalhoidlikult, sest loodusega kooskõlas elamine on ju konservatiivne lähenemine. See on üks meie kultuuri alustalasid. Aga metsa on tark ka majandada. Nutikalt ja targalt. Ikka nii, et mahalõigatud puust saaks kõige suurema väärtusega tooteid.

Me ütleme, et enne kui ehitada Rail Baltic, tuleb vana raudtee korda teha. Ja rahva käest referendumiga küsida, kas nad RBd üldse tahavad, sest projekt on väga suure mõjuga rahandusele ja keskkonnale. Ja kui tahame kiireid ühendusi, siis kasutame kõige uuemaid tehnoloogiaid, nii et ei peaks kahjustama oma elukeskkonda. Näiteks Hyperloopi ühendust postidel.

Me ütleme, et kui põllumajandus elab toetustest, siis jagame need laiali nii, et eelistatud on talud, mitte suurfirmad. Siis taastub ka põllumajanduses tasakaal ja tuleb maale tagasi peremehetunne. Me hoiame väärtusliku põllu ja metsa oma inimestele.

Riigi julgeolek ei ole ainult jõustruktuuride, vaid iga kodaniku asi. Ise hakkama saav kodanik ei jää kriisiolukorras käed rüpes abi ootama, vaid oskab targalt käituda. Riigivõimu ülesanne on näha suurt pilti ja valmistada oma kodanikke ette. Vabatahtlik julgeoleku tagamine (kaitseliitlased, abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad jt) peab imbuma igasse linna, igasse valda ja külasse.

Eesti peab olema suurem kui tema territoorium. Eesti keele ja kultuuri kaitsmise asemel peame mõtlema, kuidas neid suuremaks teha. Eestil on vaimukultuuri, mida maailmale  pakkuda. Me oleme loovad. Kui inimene võtab omaks Eesti riikluse alusväärtused, valdab eesti keelt, tunneb ja austab meie kultuuri, siis saab ta olla eestlane sõltumata oma päritolust.

Mida vähem makse, seda parem, aga samas teame, et tugev kodanikuühiskond eeldab baassissetulekut. Tühja kõhuga on väga raske aktiivne kodanik olla. Vabakonservatism on sotsiaalselt vastutustundlik. Miks mitte asendada kärisev ja ülebürokraatlik sotsiaalsete toetuste süsteem mõne lihtsama ja täpsemaga?

Kõigi ideede elluviimiseks on eelkõige vaja muuta tänaste otsustajate suhtumist võimu ja inimestesse, siis taastub ka usaldus ja koostöö. Tuleb vähendada bürokraatiat ja riigiaparaati, võidelda korruptsiooniga. Kohalikud omavalitsused ei ole keskvõimu pikendus ja parteid ei pea ilmtingimata sinna sekkuma. Vabaerakonna liikmed kandideerivad oktoobris kohalikel valimistel valimisliitude nimekirjades oma kogukondade esindajatena.

Erinäolistest kogukondadest Eesti on üks põnev koht, kus elada. Inimesed ei ole seal frustreeritud või radikaliseerunud, lapsed tahavad sinna sündida, raskustesse sattujaid ei jäeta maha, seal õpitakse ja mõeldakse ikka eesti keeles, selle riigi juhtimine on paindlik ja ikka alt üles. Muutusteks on vaja luua tingimused. Vabaerakond loob.