/nginx/o/2014/04/24/2983488t1h3c5f.jpg)
Esmaspäeval oli selle aasta kõige tähtsam ametissenimetamine, kui Keskerakond teatas, et Tallinna linnapeakandidaadiks saab Taavi Aas. Aasale on veel vähemalt neljaks aastaks kindlustatud linnapeatool, sest kui ka partei ei saa enamust, tuleb nii palju ikka hääli, et meeri koht kindlustada.
Aasa saamine suureks poliitikuks tähendab ka seda, et enam pole tal võimalik pugeda Edgar Savisaare selja taha. Nüüd on ta ise vastutaja, eeskuju looja ja poliitilise kultuuri seadja. Rohkem pole võimalik väita, et hämarad teod pandi toime Savisaare nõudmisel. Aas on linnapea, mistõttu eeldus, et Mihhail Kõlvarti kõrvalelükkamisega tulistas Keskerakond endale jalga, sest loobus häältemagnetist keskpärase imagoga ametniku kasuks, ei pruugi täituda. Igatahes on Aasal nüüd terve linnavalitsuse aparaat ja hääletoru, et end oktoobriks valijamagnetiks vormida.
Yana Toomi, Olga Ivanova ja Oudekki Loone 9. mai mäss on kui süütu veevirvendus, koomiline vahepala, mis aitab Kesk- ja Reformierakonnal oma valijaid mobiliseerida. Hea klounaad on ka pisut valus ja solvav. Rahvateater nelkide ja telkmantliga ei ohusta kuidagi Eesti iseseisvust. Jah, propagandasõda, aga põhiliselt ikkagi komejant.
Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu prügiskandaal on selle kõrval märksa tõsisem. Seda võiks võtta kui Aasa proovikivi, kas temas on julgust öelda kolleegile, et isegi siis, kui ta pole kunagi mõelnudki sellele, et hakata tegelema prügiveoga, et isegi siis on tal praegu aeg kõrvale astuda. Riigikogu korruptsioonikomisjoni koosoleku protokoll, kus Ragn Sellsi ja Keskkonnateenuste juhid räägivad oma arusaamast Sarapuu rollist pealinna prügiäri korralduses, ei jäta enam palju muid võimalusi kui poliitilise vastutuse võtt. Isegi siis, kui suurem osa väidetust on kahe solvatud ettevõtja pahatahtlik jutt. Paraku on see kõik liiga usutav.
Prügiäri on olnud aastaid mürgine, mitte ainult otseses, vaid ka kaudses tähenduses. Kuna see on riigi ja omavalitsuste kontrollitav, pole vabaturgu. Pärast Iru prügipõletusjaama valmimist ei dikteeri ladestushinda mitte keskkonnaministeerium oma määrusega, vaid elektritarbija, kes maksab toetust prügist elektri tootmise eest. Prügiveolepingu sõlmimine on kohustuslik, nii et ettevõtja roll vahepeal ongi vaid arvutada masinate kulumine ja kütusehind koos juhtide palkadega. Selles äris ei võida ettevõtja, kes suudab pakkuda paremat ja odavamat teenust. Võidab see, kes suudab saada omavalitsuselt lepingu.
Prügiäri rikutust meenutab väga hästi ka see, et Keskkonnateenustel olid enne Baltcapile minekut väidetavalt salaosanikud, ennekõike IRLi ja Reformierakonnaga seotud tegelased. Aga samuti Kohtla-Järve endiste linnajuhtide süüdimõistmine miljoni euro suuruse kahju tekitamises omavalitsusele. Kelle kasuks Jüri Kollo ja Jevgeni Solovjov tegutsesid? Nikolai Ossipenko Uikala prügila kasuks. Solovjovi jätkuv Keskerakonda kuulumine on tühiasi, võrrelduna kohtus süüdi mõistmisel tõestatud kahjuga, mida pole temalt linnakassasse nõudma hakatud. Keskerakond keskerakondlast ei murra.
Fakt on see, et Tallinna linnavõim on sekkunud prügiärisse nii prügila ostuga kui ka nüüd, hakates vedusid korraldama. Kui lugeda korruptsioonikomisjoni protokolli, siis käib vaidlus raha üle. Kes saab vedada, kas linn või eraettevõtja. Küsimus on selles, et kasum läheb linnafirmale või eraettevõtjale. Isegi siis, kui Sarapuu pole tahtnud saada mõne oma ettevõtte kaudu prügivedajaks, on ta suutnud korraldada pealinna munitsipaalmajanduses kirjeldamatu segaduse.