:format(webp)/nginx/o/2017/02/23/6367729t1h787a.jpg)
Kui kaua veel paneb partokraatia kodanike kannatust proovile? Vastuse saame juba sügisestel valimistel, kus kodanikud võiksid täies üksmeeles kõigile kandideerivatele riigikogu liikmetele hääle andmisest keelduda, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand.
Riigikohus on otsustanud. Sedapuhku nii, et riigikogu liikme staatus ei sega mitte kuidagi selliste inimeste kuulumist kohalike volikogude koosseisu. Pole midagi parata, kohtuotsused on täitmiseks. Nõnda lähevad Eesti ajalukku Kose, Lääne-Saare, Kõpu ja Vormsi kui viimased kohalikud omavalitsused, kes püüdsid midagigi teha põhiseaduse kaitseks ning kohaliku omavalitsuse autonoomia heaks. Umbes nagu Jüriöö ülestõusu aegu läksid ajalukku neli kuningat ordumeistri juures Paides. On otsatult kurb, et arvukatest omavalitsustest soovisid tõesti vaid neli ajaloo kulgu muuta. Ilmselt on parteistatud omavalitsused juba niikuinii suures enamuses ning eks ole oma laastavat mõju avaldanud ka nn haldusreform.
Kohtuotsus on küll lõplik, aga sellest ei järeldu, et ka kohtunikud poleks ekslikud. Nagu kõik inimesed. Sedapuhku eksisid härrased Pikamäe, Kiris, Laos, Ligi ja Tampuu üsna sügavale sohu. Millised olid nende kaalutlused, ei saa me muidugi ealeski teada, ja formaaljuriidiliselt võib ju ka nii olla, nagu kirja pandud 75 paragrahvi otsuses ütlevad. Mis seal siis ikka: inimene osutus valituks, loogiline, et peab saama ka mandaati teostada. Sellisena võib 16. maid 2017 tähistada ka kui kohaliku omavalitsuse autonoomia surmapäeva ning kanda daatumi hauakivile.
Soo põhjatuse kirjeldamiseks ka üks tsitaat riigikohtu otsusest: «Kolleegium möönab, et isiku võimalus ühitada Riigikogu liikme ja omavalitsusüksuse volikogu liikme mandaadid võib soodustada üleriigilise ja kohaliku poliitilise otsustustasandi teatavat põimumist. Samas ei nõua kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõte, et kohaliku elu küsimusi otsustavatel isikutel ei võiks olla vähimatki puutumust riigielu küsimuste otsustamisega, ega saa välistada mistahes vastandlike huvide esinemist volikogu liikmete tegevuses. Seda võib järeldada juba demokraatia põhimõttes sisalduvast erakonnademokraatia põhimõttest, sest keskseteks poliitilisteks jõududeks on selle põhimõtte kohaselt Eestis erakonnad, mis seavad endale enamasti eesmärgiks nii riigivõimu kui ka kohaliku omavalitsuse samaaegse teostamise.» Jättes kõrvale sõna põhimõte väärkasutuse ses lauses, näeme, et kõik on allutatud mõistele erakonnad. Kes on koguni tõstetud keskseteks poliitilisteks jõududeks. Kui saaks veel lause ainsusse sõnastada, oleksime tagasi Nõukogude Liidus, kus teatavasti oli samuti olemas «meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus». Jajah, meie suur Partei!
Tundub, et auväärt kohtunikud on lugenud erakonnaseadust ja peamiselt selle esimest ning kõige vigasemat ja põhiseadusega vastuolus olevamat paragrahvi. Mis kõlab nii: «Erakond (partei) on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine.» Samas kui põhiseadus ütleb lakooniliselt: Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgema riigivõimu kandja on rahvas. Seega, rahvas valib oma esindajad riigi ja kohalikku võimu teostama ning viimased omakorda võivad olla, kuid mitte sugugi ei pea olema parteilased.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/23/6367729t1h787a.jpg)