Raul Eamets: kõrgharituil läheb hästi

Foto: Repro

Tartu Ülikooli professor Raul Eamets kirjutab, et mure tudengite «üleproduktsiooni» pärast on liialdatud. Peale kõige muu on kõrgharitud tööjõud ka ühiskonnale kasulikum, sest haritud töötajaskond tekitab tarku töökohti.
 

Eesti ajakirjandusest võib leida ilmselt palju viiteid selle kohta, et meil on liiga palju kõrgkoolides õppijaid, et noored tahavad kõik õppida nn pehmeid erialasid – sotsiaal- ja humanitaarvaldkonnas.

Viimati tõi Tiia Randma (PM 29.03) esile mõned mõtlemapanevad tendentsid kõrgkoolilõpetajate hulgas: paljud töötavad sellistel ametikohtadel, kus ei ole vaja kõrgharidust (seadme- ja masinaoperaatorid), paljud teenindusvaldkonna lõpetajad on kõrgharidusega, ehkki võiksid olla kutseharidusega, ja lisaks pidavat suurenema ka nende inimeste arv, kes pärast kõrghariduse omandamist asuvad õppima kutsekoolis.

Varasemast teame väiteid, et riik kulutab liiga palju maksumaksja raha igasuguste ärijuhtide ja juristide koolitamiseks ning suur hulk sotsiaalia valdkonna lõpetajaid ei leia erialast tööd.

2010. aasta sügisel korraldati Eestis kõrgkoolivilistlaste uuring, kus küsitleti 2009. aastal lõpetanud noori kõikidel õppetasemetel, alates diplomiõppest ja lõpetades doktoriõppega, nii avatud ülikoolis kui ka päevases õppes. Uurisime, mida teevad noored aasta pärast kõrgkooli lõpetamist. Uuring korraldati programmi Primus raames, mida ELi rahaga finantseerib sihtasutus Archimedes.

Kokku oli lõpetajaid 2009. aastal umbes 9900 ja nendest veerand vastas meie ankeedile. Tegemist oli internetiküsitlusega ja üle 2000 vastaja on väga hea saavutus ning võimaldab saadud tulemusi piisavalt suure usaldusväärsusega ka üldistada.

Kui alustada käibetõdedest, siis esimene argument, mida on lihtne ümber lükata, puudutab maksumaksja raha. 2009/10. õppeaastal õppis sotsiaalteadusi kokku 36 protsenti kõigist tudengitest ja neist omakorda 84 protsenti õppis oma raha eest ehk tasulistel kohtadel. Humanitaaridest õppis tasulistel kohtadel 51 protsenti, tehnika- ja loodustudengitest õppis tasulistel kohtadel umbes veerand. Seega on mingid põhjused, miks noored tahavad neid põlatud erialasid omandada.

Kutset ja kvalifikatsiooni andva haridussüsteemi ehk kõrg- ja kutsehariduse üheks peamiseks väljundiks peaks olema edukas toimetulek tööturul. Kuidas seda mõõta? Meie lähtusime kahest kriteeriumist: kui palju lõpetanuid õppis edasi või töötas, kui palju nendest olid töötud ehk otsisid tööd ja milline oli lõpetanute palk.

Rõõmustas see, et keskmiselt oli värskelt lõpetanute seas töötuid väga vähe, ainult kolm protsenti. 90 protsenti kas töötasid või õppisid edasi või tegi mõlemat korraga. Ülejäänud seitse protsenti olid lapsega kodus, teenisid aega kaitseväes või olid mingitel muudel põhjustel passiivsed.

Tulemus on seda rõõmustavam, et nii 2009. aasta teist poolt kui ka 2010. aasta algust iseloomustab meil rekordiliselt kõrge töötus. 2010. aasta I kvartalis jõudis tööpuudus Eestis 20 protsendi piirimaile. Noorte töötus oli umbes 40 protsenti.

Eri õppevaldkondi vaadates väga suuri erinevusi välja ei tulnud. Võib-olla teeninduse erialade lõpetanute seas oli töötuid keskmisest natuke rohkem (12 protsenti). Sotsiaalia valdkonnas oli töötuid kolm protsenti, tehnika ja tootmise valdkonnas viis ning loodusteaduste lõpetanute seas üks protsent. Silma torkas see, et sotsiaalia ja humanitaaria valdkonna lõpetanud eelistasid pärast lõpetamist tööle minna ning tehnika- ja loodushariduse omandanud pigem õppisid edasi.

Kuna vastajatest moodustasid kõige suurema protsendi bakalaureuseastme lõpetajad, siis viitavad tulemused tõsiasjale, et pehmetes valdkondades lepitakse rohkem kolmeaastase kõrgharidusega ning loodusteadustes ja tehnikaerialadel on vaja koolis käia viis aastat, et piisav kvalifikatsioon kätte saada.

Kõige rohkem oli kõrgepalgalisi (21 000 krooni ja enam) tervishoiu valdkonnas (24 protsenti), sotsiaalias oli selliste palgasaajate osakaal 19 ning looduteaduste valdkonnas 17 protsenti. Kui vaatame nende inimeste osakaalu, kes said üle 15 000 krooni kuus, siis oli neid kõige rohkem sotsiaalia valdkonnas.

Teisalt, üle 40 protsenti teeninduse ja põllumajanduse valdkonna lõpetanutest said suhteliselt madalat palka (kuni 9000 krooni kuus). Seega tuleb tõdeda, et noored, kes valivad oma tulevaseks erialaks majanduse või juura, teevad vägagi ratsionaalse valiku – kui ikka tööd on ja palka makstakse korralikult, siis pole ju põhjust nuriseda.

Kui nüüd analüüsida, kas kõik töötavad vastavat haridust nõudvatel ametikohtadel, siis peab ütlema, et veidi üllatavalt töötas enamik bakalaureuseastme lõpetanutest (78 protsenti) vastavat kraadi eeldaval ametikohal, ainult neli protsenti töötas madalamat haridust nõudval ametikohal.

Ent magistritest töötas koguni 48 protsenti ametikohal, mis tegelikult nõudis madalamat kvalifikatsiooni. Siit saab teha ainult ühe karmi järelduse: tänapäeva tööturg ei tunnusta magistrikraadi ja seega pole 3+2-süsteem tööturul veel tööle hakanud.

Uurisime ka töötamise kohta õpingute ajal. Masendavalt palju – ligi 80 protsenti – tudengitest töötas õpingute ajal. Osaliselt on see põhjendatud ka sellega, et suur osa vastajatest õppis avatud ülikoolis, mis eeldabki töötamist õppimisega paralleelselt. Peamine põhjus oli kindlasti vajadus raha teenida nii elamiseks kui õpingute rahastamiseks. Teisalt näitab päevase õppe tudengitest töölkäijate suur protsent seda, et õppekavad ei ole piisavalt nõudlikud ja tudengitel on aega ka täiskohaga töötada.

Ka meie uuring näitas, et teeninduse valdkonna lõpetajate olukord on kõige kehvem: nende palgatase on kõige madalam, nende seas on suhteliselt palju töötuid jne. Teenindusvaldkonna lõpetajatest tuleb üks kolmandik rakenduskavadelt ja kaks kolmandikku akadeemiliste kõrghariduse kavadelt. Ilmselt on teenindusvaldkonnas teatud tudengite üleproduktsioon, eriti akadeemilises hariduses.

Samas joonistub siit välja palju suurem ja põhimõttelisem probleem. Meil on ähmastunud piirid rakendusliku kõrghariduse ja keskkoolijärgse kutsehariduse vahel. Sisuliselt antakse inimesele keskhariduse baasil kutse, aga nimetatakse seda millegipärast kõrghariduseks.

Kui me suudaksime selle probleemi lahendada ja inimesed teadvustaksid endale, et tegemist on sisuliselt kutseharidusega, siis ilmselt oleksid ka nende nõudmised tööturul tagasihoidlikumad ja ka töötuid oleks selles grupis vähem. Paljud vanemad inimesed meenutavad hea sõnaga nõukogudeaegset tehnikumiharidust, mis täitis kenasti selle vaakumi, mis on praegu keskhariduse ja kõrghariduse vahel.

Mis puudutab kõrgharidusega inimeste töötamist näiteks masinaoperaatoritena ja tehnikutena (kus ei ole vaja kõrgharidust), siis meie uuringus oli nende inimeste osakaal kaduvväike, moodustades ainult 0,2 protsenti kõigist lõpetanutest. Kokku moodustasid «sinikraed» (ehk eeldatavasti need ametid, kus kõrgharidust vaja ei ole) 8,5 protsenti, nendest lõviosa moodustasid mitmesugused müügiga seonduvad ametid (müügimehed, tootetutvustajad jne).

Seega ei kehti mitmed Tiia Randma väited kindlasti värskelt kõrgkooli lõpetanute kohta. Argument, et kõrghariduse omandanute kutseharidusse õppima asumine on murettekitav kasvutrend, tundub samuti ülepaisutatud olevat. 2010. aastal jätkas kõrgharidusega inimestest kutsehariduses 116, lõpetajaid kokku oli 11 450. Arvud räägivad iseenda eest.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et tänapäeva Eestis kõrghariduse omandanud tulevad tööturul kenasti toime. See ei tähenda muidugi, et süsteemi ei peaks muutma või ei tohiks muuta. Kindlasti peaks kõrgharidust andvate institutsioonide arvu optimeerima, teadvustada tuleks keskharidusejärgse kutsehariduse olulisust ning korrastada piire rakenduskõrghariduse ja keskkoolijärgse kutsehariduse vahel.

Tulevik vajab nii hästi väljaõpetatud spetsialiste ja ametnikke kui ka kõrge kvalifikatsiooniga oskustöölisi. Ühiskonnale on kasulik pigem rohkem haritud töötajaid, kes on õppimisvõimelised ja laiema erialase taustaga, isegi kui nad alati ei leia kohe haridusele vastavat töökohta, sest majanduse struktuur toetub veel sageli tööjõumahukale tootmisele ja lihtsamaid operatsioone tegevale tööjõule.

Varem või hiljem tekitab haritud töötajaskond siia ka rohkem tarku töökohti. Vastupidi ei juhtu kunagi, keegi ei too siia tehast, et siis hakata ootama, millal talle vastavad insenerid ja muud spetsialistid ette valmistatakse.  

Autor on vilistlaste uuringu uurimisgrupi juht.