Luule Sakkeus: kuhu oleme teel?

Luule Sakkeus Foto: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Rahvastikuprotsesside pikaajalise mõju mõistmiseks üldrahvalikul tasandil kulub üldiselt kümnendeid, kui mitte sajandeid. Nii muretses Louis-Adolphe Bertillon juba 19. sajandil Prantsusmaa rahvastiku vananemise pärast, ja õigusega – oli ju Prantsusmaa esimesi Euroopa maid, kes asus sündimuse languse teele 19. sajandi esimesel kolmandikul.

Ka Eestis tekkisid ärevusnoodid rahvastiku «raugastamise» üle seejärel, kui 19. sajandi teisel poolel alguse saanud sündimuse langus oli jätkunud terve iseseisva Eesti aja ning olnud murettekitavalt väiksem kui naabritel Lätis ja Soomes ning vaid Prantsusmaa demonstreeris meist väiksemat sündimust[1]. Ülemaailmselt võttis vananemise teema fookusesse seadmine veel rohkem kui pool sajandit, kuni Euroopa, Austraalia ja Ameerika kõrval vananemise pöördumatus ka Aasia kontinendile jõudis[2]. Praegu, kui vananemine on alanud ka Aafrikas, hakkab üha enam teadvustuma, et ei ole võimalik teostada ühegi maa eelisarengut teiste arvel, mida maade rahvastikuarengu ebasünkroonsus seni paari sajandi vältel on pakkunud.

Rahvastiku vananemist peamiselt kujundavateks protsessideks on sündimus ja suremus. Kui sündimus kujundab vanuskoostist selle alumises osas vähendavas suunas, siis suremus samal ajal vanuskoostise ülemist osa suurendavalt. Koosmõjus peaks inimkonna suurimat progressi tähistav keskmise eluea kasv ning sellele vastav sündimustase kujundama koostise, mis on ühtlane üle kõigi oma vanusrühmade. Mida ühtlasemaks kujuneb vanusrühmade osakaal antud maa rahvastikus, seda ühtlasemaks kujuneb ka majandus- ja üldisemalt kogu sotsiaalne areng. Seega on iga rahvastiku areng oma olemuselt suunatud tasakaalustatusele. Avatud maailma tingimustes on see alati teatud perioodil väliste mõjude ja lainete tõttu ühes või teises suunas kaldu, mis aga ei tähenda, nagu ei peaks eesmärk olema püüelda hoida tasakaalu kõigis oma arengutes. Mida selline lähenemisnurk eeldab?