Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/05/17/6673417t1h77a0.jpg)
Statistika keskbüroo abijuhataja A. Tooms on teinud huvitava kokkuvõtte elumaksumusest Eesti linnades 1922.–29. aastate kestel. Kui Tallinna elumaksumuseks 100 arvata, siis on see Narvas ja Petseris 98-99, Valgas 97, Rakveres ja Pärnus 96, Võrus 95, Paides 94, Viljandis ja Haapsalus 93, Tartus 92 ja Kuresaares 91.
Toiduainete maksumuse kõrgusmäär meie linnades oleneb peamiselt linna ümbruskonnast. Elu on kallim neis linnades, kus tagamaa ainult ühest küljest ja teisel pool kas piir või meri. Suuremad liiklemise keskkohad, nagu Tallinna, Narva, Valga ja Pärnu on otsemas sidemes välisriikidega, kus hinnad enamjaolt tunduvalt kõrgemad kui meil, ja see mõjutab ka nende hinnastikku.
Eriline hindade kõrgus meie ida piirivöö linnades on põhjustatud nende kehvast ümbrusest ja transpordi oludest, kuid kaudselt võib siin näha erakordselt kalli hinnastikuga Vene ligidust, kus ametlik elumaksumus ligi 200 ennesõjaaegsetega võrreldes. Üldiselt võiks öelda, et toiduainete maksumus on kõrgem piirilinnades, odavam sisemaal, üldise kallinemissuunaga läänest idasse.
Lõpuks ei ole huvituseta jälgida Tallinna ja Riia hindade vahet. Riias on need üldiselt kallimad, isegi kuni 20 protsendi võrra. 18.05.1929