Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/09/07/4463457t1h2262.jpg)
Eurovisiooni lauluvõistlus on armastatud ja vihatud. See on maailma suurim telesaade. Mida ootavad sellelt lauljad ja laulukirjutajad, televaatajad ja telemajad ning mida oodata Euroopa Ringhäälingute Liidult (EBU), kirjutab endine Eurovisiooni peaprodutsent Juhan Paadam.
Me kõik olime 2002. aasta 25. mail paarisaja miljoni tuttava võrra rikkamad. Tallinnas toimunud Eurovisiooni lauluvõistlus ning selle korraldamise koju toonud «Everybody» võit aasta varem tsementeerisid eurooplaste teadvusse Eesti ja Tallinna. Me olime võitnud ja edukalt teinud (tootnud, loonud) maailma suurima telesaate. See on nagu võit jalgpallis – sama kindel viis kinnistuda tavalise kodaniku, kõike teadva taksojuhi, kui soovite, kellest on saamas sümbolkangelane, nagu omal ajal Poola torumehest, argiteadvusse. Olenevalt riigist muidugi.
Eurovisiooni lauluvõistlus on armastatud ja vihatud. Lauluvõistlus on ettearvatav ja ettearvamatu, oodatud ja ootamatu, ent üks on selge – külmaks ei jäta see kedagi. Olen lauluvõistluse fenomeni, nagu paljut muudki selle põneva telesaatega seonduvat, üsna põhjalikult kirjeldanud ja analüüsinud oma hiljuti ilmunud raamatus «Estonia, 12 points! Eurovisionist. Televisioonist. Visioonist.». Vaatajahuvi, mis on üks selle fenomeni alustalasid ei näita drastilisi kahanemise märke. Projekti mõjud ühiskonnas on aga kaugelt laiemad, kui harilikult mõelda tahame. Kinnituseks lisan ka raamatus kirjeldatud näite 2001/02. aastast. Artiklite autoriteks ajakirjanikud Neeme Korv ja Toomas Mattson. Postimehe ajakirjanikud kirjutasid, et 2001. aasta mai algul toimunud arvamusküsitluse kohaselt pooldas Eestis ELga ühinemist 35 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, vastu oli 54. Sel ajahetkel oleks ühinemisreferendum läbi kukkunud. Mai teisel poolel, pärast Padari ja Bentoni võitu olid numbrid peaaegu tasa ehk pooldajaid 44 protsenti ja vastaseid 47. 2002. aasta märtsis toimunud uuring aga sedastas, et liitumist NATOga toetas 66,83 protsenti ja ühinemist ELga 59 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. «Tanel Padari ja Dave Bentoni võit tõi eurooptimismi,» tegid kolleegid järelduse.
On ütlematagi selge, et kõik siin maailmas on omavahel seotud. Küsimus on – kui tihedate sidemete, kui tugevate mõjudega ning kui laiaulatuslikult.
Portugal on Euroopa meistriks tulnud kahel järjestikusel aastal. 2016. aastal jalgpallis ja äsja Eurovisioonil. Kas, kuidas ja mis suunas mõjutab saavutatud topeltedu nii Portugali riigisiseseid kui rahvusvahelisi arenguid? Mõlemat võitu oodati aastaid. Eurovisiooni oma ligemale pool sajandit. Kuidas see ootus end ära tasub? Saame näha. Huvitav on jälgida võimalikke muutusi. Turunduse tarvis peaks materjali jätkuma küll.
Mida ootavad lauljad ja laulukirjutajad?
Võimalust esineda tõeliselt ulmelisel laval, niisugusel, millega reisivad mööda maailma tõelised superstaarid. Särada sadadesse miljonitesse ulatuva, täiesti hoomamatu vaatajaskonna ees. Astuda punasele vaibale, nautida glamuurseid hetki lugematute telekaamerate ja sähvivate fotoaparaatide saatel. See kõik võib noore, ja mitte ainult noore artisti elus jääda ainukordseks kogemuseks. Ja muidugi ootavad nad võitu või vähemasti head, meeldejäävat esinemist, mis avaks uusi, soovitavalt rahvusvahelisi võimalusi eneseteostuseks, koos kõige selle juurde kuuluvaga. Tee tuntusele algab sümboolses mõttes punaselt vaibalt.
Luisa Sobrali kirjutatud ja Salvador Sobrali esitatud laul «Amar pelos dois» («Armastus mõlema jaoks») kasvas žüriide ja televaatajate lemmikuks suveräänselt ja jõuliselt, nagu võidulauludele üldiselt omane on. Miks? Mõned märksõnad: suurepärane, kaunis meloodia, mille ristisin valgrelikuks juba enne esimest poolfinaali ning mida toredasti kinnitas Birgit Sarrap oma hingestatud eestikeelse kaveriga. Sügav, puudutava sõnumiga tekst, julgus esineda emakeeles, hingestatud, lummav ja igas faasis improvisatsiooniline esitus, mis jõudis vaataja-kuulaja hinge ka keelt oskamata. Rahulik, toetav kujundus ja valgus ning lihtne, peaaegu olematuna näiv, kuid esitaja improvisatsioonilisusega rangelt arvestav režii. Nii asjatundjatest koosnevad žüriid kui televaatajad tunnevad hea muusika ühemõtteliselt ära. Nii lihtsalt on!
Mida ootavad televaatajad?
Vaataja ootab kolme õhtut mais. Eriti seda laupäevast finaali ja iseäranis siis, kui oma riigi laul on õnnelikult finaali jõudnud. Vaataja teab, et Eurovisioon on telesaade, mitte spordivõistlus, ja alles päev või paar tagasi on ta olnud täiesti rahul oma artistide etteaste finaali jõudmisega. Finaaliõhtul januneb ta esikohta. Vaataja ennustab, kritiseerib, arvutab, elab kaasa. Emotsioonide saluut on seda tugevam, mida kõrgem on koht lõputabelis. Õnnejoovastus tuleb kindlasti võiduga, rahulolu ka tagasihoidlikuma finaalikohaga. Nii kordus see tänavugi. Vaatajahuvi langes, kui omasid finaalis ei olnud. Eurovisiooni-usk kõigub vastavalt sellele, kuidas oma riigi esindaja lõppvõistlusel paigutub.
Teema jääb ajakirjanduse toel üles vähemasti kaheks-kolmeks nädalaks pärast finaalsaate toimumist. Järelleilist käivad läbi kõik asjaosalised ning jaanipäeva lähenedes pinge raugeb, et sügisel uuesti üles kerima hakata.
Mida ootab osalev teleorganisatsioon?
Teleorganisatsiooni, meie puhul ETV huvi on kahtlemata kõrge vaatajaarv. Konkurents teleturul pole ju kusagile kadunud. Ehkki aastate jooksul on vaatajate hulk mõnevõrra kõikunud, pole laias laastus põhjust muretseda. Ja muidugi, see on võimalus loominguks ja oma professionaalsete oskuste arendamiseks.
Oluline on laulu valik, täpsemini valikusüsteem ning valitud loo etteasteks vormimine ja turundamine. Muidugi ootab produtseerija head esinemispositsiooni poolfinaalis ja pääsu finaali.
Laulu valimiseks on erinevaid võimalusi. Meie siin Eestis oleme lähtunud tõsiasjast, et Eurovisiooni lauluvõistluse puhul on tegemist televisiooniga selle kõige ehedamal kujul. Seetõttu tehakse valiku tarvis terve rida saateid ja üks finaalsaade, kus võitja valitakse teatud meetodi abil – rahvusvaheline žürii, rahvahääletus, kohalik žürii või nende kombinatsioonid. Laule valitakse väga erineval viisil ja meilgi on neist mitmeid katsetatud. Nii näiteks võib teleorganisatsioon teha osalemiseks ettepaneku kindlale lauljale/lauljatele või tellida laulu mõnelt heliloojalt n-ö rätsepatööna. Tehakse konkursse laulu saamiseks ühele kindlale artistile või kollektiivile. Tellitakse laul koos esitaja(te)ga mõnelt solistilt või ansamblilt, korraldatakse avatud konkurss jne. Rahvuslik teleorganisatsioon on oma valikutes vaba. Vahel aitab otsustada ka rahakoti paksus. Õigemini selle kõhnavõitu sisu. Igatahes, kuidas telejaam otsustab, nii on – pole mõtet kritiseerida, et neil seal pole rahvas hääletanud või pole olnud nii või teisiti. Valik on nende!
Teleorganisatsioon tahab Eurovisiooni võita, aga mitte sellepärast, et raha üle oleks, sest näiteks Eesti tingimustes oleks korraldatava lauluvõistluse eelarve võrreldav kogu televisiooni aastaeelarvega. On ka kallimaid ja veel kallimaid näiteid. Võit kõneleb tegijate professionaalsusest ja õnnestunud korraldamise korral seab maja võrdsesse ritta suurte, võimekate ja rahvusvahelisel telemaastikul end ammu kehtestanud teleorganisatsioonidega. Meie puhul tähendas võit ja lauluvõistluse korraldamine Tallinnas ETV väljatoomist pankrotist ja ellujäämist. Rõhutan veel kord, et iga telejaam ja produtsent teeb projekti oma mõtete ja otsuste ajel. Kuidas aga suhestub «Eesti laul», mis kahtlemata on hea väljund igat masti muusikutele ja muusikale, Eurovisiooni lauluvõistlusega, jääb mulle endiselt ebaselgeks. Häbenedes ja vargsi «Eesti laulu» kõrvalprodukti Eurovisiooni-ekskursioonile viimine on liialt kallis lõbu. Aga... ka seda võib, kui raha on, ainult et siis ei maksa asja ümber vahtu vispeldada ja võidulootusi üles haipida, sest nende saavutamata jäämine teeb haiget, eelkõige muusikutele ja vaatajatele. Eurovisioonil osalemine pole ju lõppeks kohustus, vaid võimalus tutvustada Eestit ülisuurele rahvusvahelisele teleauditooriumile. Sinna pole vaja end vastu tahtmist vedada, kui kanalit rahuldab võimalus, et Türil võtan üles ja Paides paistab, nagu meil toimetuses vanasti öeldi. (Vabandust, järvamaalased! Ei midagi isiklikku! Võtkem huumoriga!)
Mida oodata EBU-lt?
EBU ootused täitusid. Ukrainlased oma rahvusvahelise tiimiga, kelle seas kümmekond Tallinnas oma rahvusvahelisele karjäärile tuule tiibadesse saanud meie tiimi liiget, said saadete tegemisega kenasti hakkama. Näpukaid oli, aga eks neid otsesaates ikka juhtu, ehkki ei peaks.
Euroopa Ringhäälinguliidul jäi aga üks tõsine asi pooleli. Esmakordselt, õigupoolest siiski teist korda (Gruusia ja Venemaa konflikt), olime olukorras, kus kahe sama rahvusvahelise organisatsiooni liikmesriigi vahel käib sõda. Reaalne sõda, kus iga päev hukkuvad inimesed. Mitte lühiajaline või külmutatud konflikt. Sõda. Agressioon. Eurovisiooni puudutavate sündmuste käiku kordamata, sest me kõik teame, mis juhtus, kuidas ja mida otsustati, rõhutan, et tekkinud seis peab EBUs leidma lahenduse. Igatahes on see organisatsiooni jätkusuutlikkust ja tulevikku ning ka lauluvõistluse käekäiku silmas pidades tõsine proovikivi. Üks vajalik tee on vaadata üle ja täpsustada Eurovisiooni lauluvõistluse reegleid.
Mõtteridu kokku võttes tuletan meelde, et Eurovisiooni lauluvõistlus on siiski vaid meelelahutussaade, mis tuleb taas vääramatu jõuga, et olla eetris juba aasta pärast mais.
Juhan Paadam oli EBU Referentgrupi liige (2001–2006), 47. Eurovisiooni lauluvõistluse peaprodutsent (2002) ja Eurovisiooni lauluvõistluse peaprodutsent (1997–2008).
Häbenedes ja vargsi «Eesti laulu» kõrvalprodukti Eurovisiooni-ekskursioonile viimine on liialt kallis lõbu. Aga... ka seda võib, kui raha on, ainult et siis ei maksa võidulootusi üles haipida.