Märkmeid haprast riigist (mida ka meie toetame)

1972. aastal Eestis ilmunud Disney koomiksite raamatus «Piilupart, Miki ja teised» vaatab Moby-Part laevalt Libeeria pealinnale Monroviale ja teatab: «See paistab olevat nii meeldiv paik, et ehk j ä ä n g i siia.» Libeeria rajasid 1800. aastatel Ameerikast tagasi pöördunud orjad ja seal meenutatakse uhkelt, et tegemist oli esimese vabariigiga Aafrikas ning maaga, mis ei ole kunagi olnud koloonia. Nüüd on see Lääne-Aafrika riik vajunud kaosesse. Kahe verise kodusõja ajal, 1980.–1990. aastatel üles kasvanud kaks põlvkonda on peaaegu kirjaoskamatud, tööpuudus ulatub 85 protsendini ning enamik peab läbi ajama vähema kui dollariga päevas. Ka kõige optimistlikumad ei näe olukorda veel aastakümneid paranemas, hoolimata lääne heldetest abisaadetistest, millest laekub mõnedel andmetel ligi 80 protsenti riigi eelarvest. Euroopa Liidu mitmesaja miljoni euro suuruse toetuse jagamist Libeerias on viimased kolm aastat juhtinud suursaadik Tiina Intelmann. Libeerias käis Neeme Raud.

Nii mõnelgi on lapsepõlve Disney-koomiksiraamatust meeles Moby-Part, kes püüdis Monroovia pangas paberraha kullaks vahetada. Ta võeti vastu kahurilasuga. Hiljem selgus, et merre tulistati kuldkuule. Libeeria pealinna kõrgeimas kohas on seni alles kahur, kust varaspankurid väidetavalt kulda merre tulistasid. Foto: AFP / Scanpix

Kui päike tulekerana Atlandi ookeani langeb ja öö alustab pealetungi, vajub suur osa Libeeriast pimedusse. Pealinna Monrovia kesklinnas on muidugi tänavavalgustus, valitsushooned kümblevad prožektorivihus, lambid on ka linna läbivate peamagistraalide ääres. Kuid peateest eemal, äärelinnas, kus laiuvad odavalt kokku klopsitud hütte täis slummid, valitseb pimedus – siin-seal vilgub mõni üksik tänavalamp, mõne maja ees põleb lõke või tuli, millel tehakse süüa. Euroopast tulnule tundub see esialgu uskumatu, aga enamikul siin riigis ei ole elektrit.

Uskumatut on palju. Riik kõigi oma asutustega on küll olemas, kuid sageli ei toimi. On suur haridusministeerium ja koolikohustus, kuid paljud lapsed ei käi koolis, sest neid ei innusta selleks miski. On tervishoiuministeerium, kuid tervishoiusüsteemi peaaegu pole – kolm aastat tagasi puhkenud ja Libeerias 9000 inimest tapnud Ebola-epideemia eel töötas 4,3 miljoni elanikuga riigis mõnedel andmetel ainult 50 arsti.

Riigis on tööministeerium, kuid tööpuudus ulatub 85 protsendini, miljonid teevad juhutöid mustalt ehk paari dollari eest päevas – nagu õhtuse tipptunni ajal Monrovia tänavad üle ujutavad noored tänavamüüjad, kes pakuvad oskuslikult autode vahel laveerides kõike: vett, saia, nätsu. Kuid miljonid inimesed istuvad lihtsalt kodus, sest kütte eest ei ole vaja maksta – ekvaatoril on aasta ringi soe ja humanitaarabist saab riideid. Paljude peamist toitu – riisi, palmiõli ja konserve – saab samuti abiorganisatsioonidelt.

«Libeerias selgitatakse meile, et paljud ei käi tööl seepärast, et libeerlastele lihtsalt meeldib kodus olla,» rääkis üks lääne diplomaat, keda paneb mitu aastat seal töötamise järel ikka veel imestama, et kohalikel ei ole vähimatki huvi midagi kasvatada kliimas, kus kasvab kõik. Libeeria põllumajandus on – nagu märgitakse kohaliku kaubanduskoja koosviibimisel – alles arenev sektor, mida iganes see ka ei tähenda.

 

Igasugu arvudesse tuleb Libeerias suhtuda muidugi kriitiliselt, sest kahe kodusõja ajal (1989–1996 ja 1999–2003) statistikat ei peetud ning paljud usuvad, et olukord pole eriti paranenud. Samas püüavad Libeeriat suure abivajajana näidata ka kümned seal tegutsevad lääne valitsusvälised organisatsioonid (NGO). Monrovias ringi sõites tundub, et lihtsam oleks maailma NGOde nimekirja järgi kontrollida, keda neist kohal ei ole. Lääneriikide, peamiselt USA ja Euroopa Liidu Libeerias jagatavast abirahast osa saamiseks kirjutavad NGOd agaralt projekte ning neis projektides liigub raha, mis on mäekõrguselt üle Eesti Euroopa Liidu projektides liigutatavast.

«Teate, mis on Libeeria peamine probleem? Üldse mitte majandus või see, et enamik inimesi peab läbi ajama vähema kui dollariga päevas. Probleem on inimeste mõtlemises, mis läks kodusõdade ajal täiesti sassi.» Seda ütleb sõja eest Ameerika Ühendriikidesse kolinud libeerlane Mike Morgan, kes käib nüüd kodumaal äri ajamas, püüdes luua põllumajandusfirmat ja taastada sünnilinna Harperi uhket anglikaani kirikut. «Paljusid ei huvita siin enam miski, kõigele lüüakse käega ja vaadatakse, kuidas vaid tänane päev õhtusse saada.»

Monrovia suurimas slummis West Pointis elab 75 000 inimest elektri, vee ja kempsuta. Just siin avastati Libeeria pealinna esimesed Ebola-juhud. Foto: AFP / Scanpix

Satun Morgani kõrvale istuma Monrovia lennujaamas, kui ootame väikese lääne misjonäride lennuki väljumist – see kristlik õhutakso on üks vähestest, mis teeb riigi siselende. Lennukis kuulen piloodilt, et see polegi kommertsliin, kuigi edasi-tagasi pilet maksab soolased 300 dollarit – Libeerias on kõik uskumatult kallis. Lennata saavad vaid kristlikud usukuulutajad või rahvusvaheliste organsatsioonide esindajad, ka ajakirjanikud – kui kohti on. Rangelt öeldakse ära mormoonidele ja islami jutlustajatele.

Kristlikke misjonäre – peamiselt Ühendriikidest saabunud hingedepäästjaid – liigub Aafrikas palju. Monrovias osutavad teedeviidad iga saja meetri järel mõne kiriku või usuorganisatsiooni poole.

Ühel pühapäeval käin kirikus gospeljumalateenistust vaatamas. End üles löönud kogudus on aktiivne: nii lauludele kui ka jutlusele hüütakse innukalt vahele («Suur!» «Ta päästab meid!»). Tunde kestval teenistusel rõhutatakse pidevalt, et elu võib küll raske olla, aga lõpuks otsustab kõik ikkagi jumal.

Kristlasteks peab end üle 85 protsendi libeerlasi, 12 protsenti on moslemid. Ent kui hiljem Libeeria usundite kohta loen, jääb üsna mitmest kirjatükist kõlama, et religioossusel on seal ka teine pool: väga tugev traditsiooniline hingedeusk, millel põhineb Kariibi mere voodoo, ja sellega seotud salaorganisatsioonid, mil pidavat olema kohalikus elus kohati tunduvalt suurem kaal kui kristlikel lahkudel. Libeeria naiste salaorganisatsioonid teevad näiteks tüdrukute ümberlõikamist. Läänes taunitud protseduuri on läbi teinud üle poole sealsetest naistest, usutakse läänes.

Monrovia linnalennujaam on väike: peale kristlaste Cessna seisab seal veel vaid üks ÜRO rahuvalve ja üks USA saatkonna väikelennuk. Riigi pealennujaam, Roberts International – maailma mõistes samuti tikukarp – on Monroviast umbes 60 kilomeetri kaugusel. Ameeriklased rajasid selle enne Teise maailmasõtta astumist väga pragmaatilistel kaalutlustel: see tehti otse maailma suurima kummipuuistanduse kõrvale, sest kautšukit oli sõdivatel ameeriklastel hädasti vaja. Robertsi maandumisrada on üle kolme kilomeetri pikkune, sest ameeriklased ei välistanud, et seda võiks kasutada kosmosesüstikud, mida küll ei juhtunud.

Slummi-aktivist Nelly Cooper (vasakul) kurdab, et Libeerias mõtlevad kõik ainult iseendale, ühtsuse tunnet ei ole enam. IT-ärimehe Lanfia Cisse (paremal) hinnangul on suure abiraha Libeeriasse paiskamine tekitanud nõiaringi: «Kui midagi vaja, pöördutakse teiste riikide poole. Inimestel ei ole vaja initsiatiivi näidata. Me võime oma päevi rahulikult kuldpuuris veeta ja teistele loota. Foto: AFP / Scanpix

Monroviast kulub lendamiseks riigi lõunaossa ookeaniäärsesse väikelinna Harperisse – meie sihtpunkti – poolteist tundi. Maad mööda sõites kuluks vähemalt kaks päeva, sest kuigi tänu Euroopa Liidu abile on teedevõrku parandatud, on see kohati ikkagi peaaegu olematu.

Mike Morgan, kellega vestlesin enne lendu ootesaalis, kus peale meie oli veel kuus inimest, sõidab tagasi sünnilinna ja näitab mulle telefonis pilte, kuidas see enne sõda välja nägi. «See on üks maja, kus ma lapsena sageli olin, endise presidendi William Tubmani suveresidents – ta oli mu ema onu,» räägib ta. Nüüd, sõdade järel, on väikest lossi meenutavast ookeaniäärsest villast järel vaid ahervare.

Harper, mille lennujaam on vaid väike putka ja lennurada keset põldu looklev liivane tee, oli kunagi tõesti valitute linn – seal käis oma villas puhkamas endine Jugoslaavia liider Josip Broz Tito.

«Enne kodusõdasid oli Libeerias kõik teistsugune,» meenutab Morgan. «Kui ma veel laps olin, olid Monrovias uhked bulvarid ja pargid. Hõimurahvastest teenijad pidid ööseks tõmbuma oma slummi või linnast lahkuma. Kord oli majas,» räägib ta.

Nüüd ei ole enam korda. Sõdade ajal valgusid pealinna kümned tuhanded põgenikud ja panid püsti oma barakilinnakud. «Vaata lennujaama ümbrust, ühtegi neist hurtsikutest ei olnud siis,» nendib Morgan, viibates maandumisraja ääres laiuva slummi poole. (Millegipärast meenub mulle Tallinna lennujaama ääres olev putkamajandus, aga see selleks.)

«Meil on vaja karmikäelist juhti,» usub Morgan. «Meeldigu see läänele või mitte, aga Aafrika demokraatia on teistsugune.»

Libeeria parimaks presidendiks peab ta mõistagi eelmisel sajandil ligi 30 aastat riiki juhtinud sugulast William Tubmani. Ka teda süüdistati korruptsioonis: talle rajati Monroviasse palee, mis läks maksma üle poole tollasest riigieelarvest («Aga Libeeria president ju väärib seda,» öelnud mees ise), ning Libeeria osariikidel oli tavaks teha talle sünnipäevaks (riigipühaks, mõistagi) hirmkalleid kingitusi – luksusautodest lennukiteni. Ent tema võimuaastatel oli Libeeria üks ÜRO asutajaliikmeist, Aafrika Liidu loomise eestkõneleja ning 1950. aastatel majanduskasvu poolest maailmas lausa teisel kohal. «Kumb on parem, kas tollane kord või pragune segadus?» viskab Morgan küsimuse õhku.

Ajakirjanikuna saan misjonäride lennukis koha, et teha tiir üle riigi marsruudil Monrovia–Harper–Monrovia. Hollandlasest lendur paneb mind istuma enda kõrvale: «Et ajakirjanik saaks vaateid nautida.» Enne õhku tõusmist loeb ta palve, sest tegemist on ikkagi kristliku lennuga. Õhus olles selgub, et sain abilenduri koha sellegi pärast, et lenduri isa uuris hiljuti nende sugupuud ja leidis, et juured viivad Eestisse. «Ma ise ei tea sellest küll midagi,» ütleb mees nimega Arjan Paas.

Pilvepiirilt paistab Libeeria maapealse paradiisina. Atlandi ookeani võimsad türkiissinised lained rulluvad Aafrika lääneserva palistavale valgele liivarannale. Teisel pool ulatub rohelise vaibana silmapiirini tihe džungel. Asustust on õige hõredalt.

«Huvitav on Libeeriasse lennata mõnest naaberriigist. Näiteks lõunast Côte d’Ivoire’ist,» räägib Paas. Seal on näha põllundust, parke. Libeeria piirist algab aga võimas ja puutumata loodus. «See on üldse üks huvitav riik,» märgib ta diplomaatiliselt pärast kahte Libeerias elatud aastat. «Paljudel inimestel ei ole mingit huvi millegi vastu. Siin, ekvaatori lähistel kasvaks ju kõik,» leiab temagi.

Sellist nendingut kuulen kahenädalase Libeerias viibimise ajal veel üsna mitu korda.

Libeerias Euroopa Liitu esindava suursaadiku Tiina Intelmanni valge lipuga maastur sõidab mööda Monroviat ringi kui rahalaev. Enamasti läheb temaga kohtumistel jutt varem või hiljem rahale: vaja oleks toetust uute lampide ostmiseks või koolipinke või mida tahes. «Gimmy money,» kõlab kui refrään.

«Enamikku neist palvetest ei saa me muidugi rahuldada, sest pisitoetustega me ei tegele,» selgitab augusti lõpus kolmeaastast ametiaega lõpetav suursaadik. Euroopa Liit annab Libeeriale sel seitsmeaastasel eelarveperioodil mitusada miljonit eurot, osa otse riigieelarvesse, osa suurprojektidele.

«Aga raha küsitakse meilt, jah, pidevalt ja igal pool,» ütleb Intelmann, kes on suurte projektidega tegelenud varemgi. Eesti suursaadikuna ÜROs mängis ta olulist rolli maailmaorganisatsiooni juurde naisteorganisatsiooni UNWOMEN loomisel, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Liikmesriikide Assamblee presidendina koordineeris riikide tegevust selles maailma inimsusevastaste kuritegude toimepanijate üle õigust mõistvas kogus. Et kohus tegeles neil aastail peaasjalikult vaid Aafrikaga, tuli tal manner risti-põiki läbi lennata – sellest ka nii hea Musta Mandri tundmine.

«Libeerias olen pidanud esimest korda elus tegelema suurte taristuprojektidega: maanteede rajamise, hüdroelektrijaama ehitamise ja selliste päris suurte asjadega. Ma ei uskunud, et see on nii huvitav,» ütleb Intelmann.

Ühel hommikul sõidangi vaatama mullu detsembris taas avatud Mount Coffe hüdroelektrijaama, mille ees lehvib uhkelt Euroopa lipp: suur osa rahast tuli Euroopa Liidult, projekti tegid norralased ja sakslased, ehitasid britid, toetas ka USA. Nüüd pannakse taaskäivitatud energiahiiule suuri lootusi riigi elektrifitseerimisel. Jõujaam alustas tegevust juba 1964. aastal, kuid 1990ndatel, sõdade ajal tassiti jupphaaval laiali. Ka pärast detsembrikuist pidulikku avamistseremooniat püüdis üks bandiit, nagu mulle räägitakse, varastada jõujaama valgusposti vasktraati, kuid suri elektrilöögi tõttu.

«Oluline on tagada kõigi selliste rajatiste juures tugev valve, sest muidu tehakse need lihtsalt tühjaks,» ütleb projekti asejuht.

Varguse hirm meenub mulle päev hiljem, kui siirdume koos suursaadik Intelmanniga Monrovia suurimasse slummi, West Pointi, kohtuma Libeerias kolm aastat tagasi möllanud Ebola-epideemia üleelanutega.

Epideemia põhiraskus langes just siia, Monrovia rannal asuvasse vaestelinnakusse.

Kunagise eliidi kuurortlinna Harperi lennuvälja terminal töötab kiirelt kokkuklopsitud puitsaras. Foto: AFP / Scanpix

Esialgu ei osanud keegi Ebolat muidugi kahtlustada, arvati, et inimesed surevad malaariasse, mis on suur oht tänini. Kui selgus, et Kongost alanud Ebola-laine on Libeeriasse jõudnud, paigutati haigestunud kohalikku koolimajja karantiini ning West Pointi piiras ümber sõjavägi ja politsei. Slummis kasvas meelepaha ja vihane rahvamass ründas koolimaja, kandis karantiinist välja kõik haiged, surnud, verised linad, voodid. Kõik. Välihospidali tühjendamine aitas haigusel veel kiiremini levida.

Slummi naiste õigusi kaitsev aktivist Nelly Cooper, kes meid West Pointis vastu võtab, meenutab, et abi ei olnud esialgu kusagilt loota, ÜRO ja lääne arstid jõudsid kohale hiljem. «Muidugi oli see õudne aeg,» märgib ta. Kokku suri West Pointis üle 300 inimese ja Libeerias üle 9000.

Ebola süvendas Cooperi sõnul veelgi suundumust, mis on praeguses Libeerias üldlevinud. «Kõik mõtlevad ainult iseendale. Mingit ühtsuse tunnet enam ei ole,» laiutab ta käsi. «Nüüd seletame naistele siin, et kui lapsed sünnivad, on ka isadel kohustusi, et on pered. Aga mehed kaovad sageli lihtsalt ära. Neil on lapsi paljude naistega. Meil siin on sellised pered.»

Cooper on kutsunud meiega kohtuma kaks Ebola-kiisi üle elanud naist, kes räägivad nüüd peamiselt ainult rahast, mida neil laste kasvatamiseks ei ole, kuna mehed surid. Juba enne meie «intervjuud» on kokku lepitud, et mõlemale naisele tuleb maksta viis dollarit «kommunikatsioonitasu», mida teen. Küsin seejärel, kas pilti võib teha? Muidugi. «Aga tehke seda siin katusealuses, siis jäävad värvid ilusamad,» soovitab üks kannatanutest.

Ma ei ole ilmselt esimene lääne ajakirjanik, kellega nad on kohtunud. Ka Ebola üleelamise saab rahaks teha.

West Point on koduks üle 70 000 inimesele. Vaesus tähendab muidugi kuritegevust. Teise nahavärviga tulijad tõmbavad tähelepanu. «Gimmy money,» öeldakse valgetele tere asemel paar korda. Cooper ajab noorukid eemale. «Koos minuga on siin ohutu,» kinnitab ta, kui siirdume läbi majade labürindi vahepeal Ebola-hospidalina tegutsenud koolimajja.

Kaks Ebola-kriisi üle elanud naist lubavad endast lahkesti pilti teha, aga tehtagu siin, katuse all – siis jäävad värvid ilusamad. Detsembris taasavatud Mount Coffe hüdroelektrijaama projekti asejuht ütleb, et kõigi selliste rajatiste juures peab olema tugev valve, sest muidu tassitakse need laiali, nagu juhtus siin kodusõja ajal. Foto: AFP / Scanpix

Meid vastu võttev direktor räägib, et kahe vahetuse üheksas klassis õpib üle tuhande lapse. «Meil õpitakse väga paljusid aineid – inglise keelest matemaatikani,» lisab ta, unustamata hiljem suursaadik Intelmannile öelda, et kui Euroopa Liidul oleks võimalik, oleks vaja veel ingliskeelseid õpikuid. Kui kooliskäigu järel jookseb meie ümber slummitänavatel jälle kümneid poolpaljaid jõmpsikaid, on selge, et kooli jõuavad neist ikkagi vaid üksikud. Ja lapsi on Libeerias palju: keskmiselt sünnib neid perre – või emale, nagu Nelly Cooper ütleb – 4,72.

Tiina Intelmann meenutab Ebola-aastat. Kriis oli haripunktis just siis, kui ta Libeeriasse jõudis.

«Kogu riik seisis. Enamik diplomaate oli evakueeritud. Paljud restoranid olid suletud. Kõikjal, mis avatud, mõõdeti ustel pidevat inimeste kehatemperatuuri. Keegi ei andnud kellelegi kätt, sest igasugune kehaline kontakt oli nakkuse tõttu ohtlik.»

2015. aasta 8. mail teatas valitsus lõpuks, et epideemia on läbi. «9. mail toimus meil Euroopa päeva vastuvõtt. Ütlesin, et annan nüüd kõigile tulijatele esimest korda aasta jooksul käega tere,» räägib Intelmann. «12. mail teatati aga uutest haigusjuhtudest.»

Kokku kuulutati Ebola Libeerias lõppenuks kolm korda.

Ent haigusoht pole kadunud praegugi. Nädal tagasi teatas Kongo uutest Ebola-juhtudest ja kolmest surnust. Libeerias jälgitakse närviliselt ühest maakonnast tulevaid ärevaid teateid – alates aprilli lõpust on seal ootamatult surnud vähemalt 12 inimest. Kõik olid käinud matustel, mille järel tekkisid neil kõrge palavik, peavalu, vaimne segadus. Maailma Terviseorganisatsiooni info kohaselt on ilmselt tegemist meningiidi, mitte Ebolaga.

Pärast Ebolat on elu Libeerias siiski paranema hakanud. Monrovia peamagistraali ääres on viimastel kuudel avatud ridamisi lääne stiilis supermarketeid ja hotelle. Ka restorane, kus olles ununeb, et tegemist on maailma ühe vaesema riigiga, on rohkem, kui saaks ühe käe sõrmedel üles lugeda. Need kõik on kohaliku eliidi, lääne abitöötajate ja diplomaatide mängumaa, keskmisele libeerlasele on hinnad kättesaamatutes kõrgustes ja kallis tegelikult ka läänest tulnule.

Kummaline, et riigis, kus enamik inimesi peab läbi ajama vähem kui dollariga päevas, kulub mul USA dollareid, mida riigi enda valuutale, Libeeria dollaritele, selgelt eelistatakse, rohkem, kui omal ajal kulus nädala jooksul New Yorgis: 12-päevase reisi taskurahaks läheb enam kui tuhat dollarit.

Enamik Monrovia hotelle ja restorane ei kuulu mitte mustanahalistele, vaid seal elavatele liibanonlastele, kel on kindlalt ärivaistu. «Mõelge, milliseks turismimaaks võiks Libeeria oma randadega saada! Ja mitte läänlastele, vaid just aafriklastele. Nigeeriast oleks siia lennata vaid pisut üle tunni,» räägib ühe lääne diplomaatide elu- ja töökompleksi araablasest omanik, kui käin seal kõrgete okastraadiga palistatud müüride ja väravate taga basseinis ujumas. «Ehk kunagi muudetakse ära põhiseaduse säte, et Libeeria kodanikuks on võimalik saada vaid mustanahalisel,» avaldab ta lootust. Praegu peab ta kord aastas valitsuselt elamis- ja tööluba taotlema, ehkki on Monrovias edukalt äri ajanud juba aastakümneid.

Libeeria superstaarist president

Thomas Mukoya / Scanpix Foto: Thomas Mukoya/REUTERS

Libeeria kodusõdade lõppemisele kaasa aidanud president Ellen Johnson Sirleaf sai kuus aastat tagasi Nobeli rahupreemia ja on vaieldamatu rahvusvaheline superstaar – Libeeria ema.

Kodus 78-aastane Harvardi majandusharidusega vanaproua küll nii populaarne ei ole, sest elujärg ei ole tema võimu ajal paranenud. Korruptsioon lokkab, kuigi Sirleaf lubas 11 aastat tagasi riigipeaks saades sellele otsustava lõpu teha. Ei aita tema õiglase presidendi mainet tugevdada ka teadmine, et tema kasupoeg juhtis riigi julgeolekuametit, teine poeg on keskpanga juht ja kolmas oli riikliku naftakorporatsiooni president.

Kummalisi otsuseid on Sirleaf langetanud veel, andes näiteks loa 58 protsendi riigi metsa maharaiumiseks. Sellest plaanist küll loobuti pärast rahvusvahelist protestikära, mille tulemusel lubas Norra anda riigile 150 miljonit dollarit arenguabi kui lausraiest loobutakse, mida Libeeria lubas teha.

Kui küsin Tiina Intelmannilt enne reisi lõppu, miks siiski lääs Libeeriat nii heldelt rahastab, kuigi näeb sageli, et muuta suudetakse selle abiga vaid vähe, küsib ta vastu: kas meil on vaja Aafrikas uut sõda? Või riiki, mis muutuks musta relva- või narkoäri või rahapesu keskuseks?

«Abi annamegi – ja anname ka meie, eestlased, Euroopa Liidu kaudu – lootuses, et uut kriisi ei tekiks ja midagi ikkagi muutuks ka,» ütleb suursaadik. «Arenguabi võrdlen ma alati ühendatud anumatega: sellises maailmas me ju elame, et kui veetase ühes anumas muutub, mõjutab see ka teisi.»

Küsin, kas Libeeriat võib nimetada läbikukkunud riigiks.

«Ei, mitte mingil juhul,» ütleb Intelmann. «Rahvusvahelistes pingeridades nimetatakse Libeeriat hapraks riigiks. Sõda ei ole siin olnud juba ligi 15 aastat ja juhid on riigile valitud demokraatlikult. Aga kõik on habras.»

«Libeerias on praegu vaja kahte asja: kannatust ja järjekindlust,» räägib mulle oma kodumaa internetiga katmisest unistav Lanfia Cisse, kes elas pikki aastaid Londonis ja naasis Libeeriasse mõne aasta eest, et siin oma IT-firma rajada. «Võimalusi on siin väga palju. Igal pool. Aga vaja on, et inimeste suhtumine muutuks. Et inimesed hakkaksid midagi tegema. Ma usun, et see on võimalik. Ent see käib väga aeglaselt.»

Cisse räägib veel ühest unistusest: hakata puhastama prügist Libeeria loodust. Näiteks randu, mis ei ole, nagu ise West Pointis nägin, mitte ainult hiiglaslikud prügimäed, vaid ka – vabandust – välipeldikud. («Meil siin haiseb… pisut,» vabandab aktivist Nelly Cooper, kui tema naistekaitsekeskuse aknast hoovab sisse vänget uriini- ja roiskumise lõhna.)

Räägin Cissele meie «Teeme ära!» liikumisest, mis on Aafrikassegi jõudnud. Kuid mehe sõnul oleks praeguses Libeerias midagi sellist korraldada peaaegu võimatu. «Inimesed ei saaks aru, miks nad peaks täiesti tasuta vabast ajast midagi tegema. Kui lääs just maksaks, ehk siis…» raputab Cisse pead.

Mehe sõnul on suure abiraha Libeeriasse paiskamine tekitanud nõiaringi: «Kui midagi vaja, pöördutakse teiste riikide poole. Inimestel ei olegi vaja initsiatiivi näidata. See on nagu kuldne puur, kus me võime rahulikult oma päevi veeta, lootes teistele. Kui kraane hakataks kinni keerama, võiks midagi ehk muutuda. Aga see kõik võtab aega. Ehk mitu põlve.»

Libeeria-reisi viimasel päeval sõidan vaatama Monrovia naabruses asuvaid ahvide saari. Ookeani ja mitme jõe ühinemiskohta on väikesaartele elama pandud mitukümmend šimpansit, keda kasutati aastaid Libeeria biomeditsiini uurimisinstituudis katseloomadena. Katseid tehti ameeriklaste juhtimisel ning meile kinnitatakse, et uuriti vaid ühe haiguse, hepatiidi vaktsiini loomist. Paljude ahvidega tehti sadu katseid. 2014. aastal, kui puhkes Ebola, teatas uuringut rahastanud New Yorgi verekeskus, et lõpetab tegevuse Libeerias. Ahvid jäeti saatuse hooleks. Kohe sekkusid aga Ameerika loomakaitsjad ning loodi Libeeria šimpansite päästekeskus, mida nüüd juhivad kaks USA loomaarsti, Jenny ja Jimmy Desmond.

Ahvide saartel elavad Ameerika looduskaitsjate hoole all kümned aastakümneid teaduskatseteks kasutatud šimpansid. Foto: AFP / Scanpix

Otse saartele meid ei lubata, sest inimahve võib nende territooriumile tulek häirida ja nad suudavad inimese mõne sekundiga tappa. Vaadata saab ahve vaid kümmekonna meetri kauguselt mootorpaadist: seda, kuidas neile igapäevast leiba, tõsi küll, puuvilju tuuakse. Selgub, et Ameerika annetajate raha eest ostetakse seda Monrovia ühest kallimast poeketist. «Nad on piisavalt kannatanud,» põhjendab Jimmy Desmond.

Kujutan ette, kuidas jõulude paiku saabub Ameerika postkastidesse ümbrik, mille sees on kurblike ahvide pildid ja annetajatele raporteeritakse, kui hästi neid nüüd koheldakse. Mul on tuttavaid, kes saavad selliseid ringkirju ja kirjutavad pikemalt mõtlemata uue tšeki välja.

Kui ahvid kuulevad laguunilt paadimootori häält, kogunevad nad juba rannale. Kaks prouat tuleb koguni põlvini vette – ujuda nad ei oska –, käsi pikalt ees. Et šimpansite eluiga on kuni 60 aastat ja uusi beebisid ahvidelt ei oodata (see tähendaks Ameerika looduskaitsjatele veel 60-aastast kohustust), algab emaahvide päev magusa kommiga, mille sisse on pandud rasestumisvastane tablett. «Kahe viimase aasta jooksul ei ole meil ühtegi põnni sündinud,» ütleb Jimmy.

Ja siis juhtub midagi eriskummalist: need kaks vees olevat ahvi hakkavad omavahel sosistama. «Täitsa pöörane!» pomiseb mu kõrval USA saatkonna ametnik, kes kuulub meie kuueliikmelisse reisiseltskonda.

Saartel elavad ahvid ei ole ainsad, kelle eest hoolitsetakse. Et Libeerias on šimpansite kodustamine keelatud, on viimasel ajal keskusesse toodud neli džunglist välja toodud ja kodudest leitud pärdikut.

«Juttu, et nad lihtsalt leiti, ma ei usu,» ütleb Ameerika loomaarst. «Esimestel eluaastatel on ahvipojad pidevalt ema vaateväljas. Et nad üksi metsast välja toodi, tähendab, et emad nähtavasti tapeti. Ilmselt söögiks.»

Bushmeat ehk metsloomaliha (sealhulgas ahvide, elevantide, jõehobude, tegelikult peaaegu kõige metsas liikuva liha) on libeerlaste laual hinnatud toit. Looduskaitsjate sõnul on küttimine viimasel ajal taas elavnenud. Kuid et kütitud loomade söömisel võib inimesele taas kanduda tundmatuid haigusi, teeb see muret teadlastele. Just nii jõudis ilmselt ka Ebola džunglist inimesteni.

Ent need pärdikud meie ees puurides ei jõua kunagi söögilauale. Kui nad pisut vanemaks saavad ja tasapisi ülejäänud ahvidega sõbrunevad, jäävad nad elama siia saartele. «Nad on inimestega liiga harjunud, et neid džunglisse tagasi lasta,» selgitab Jimmy.

Hoolt kantakse ahvibeebide eest aga hästi – Jimmy sõnul jälgivad kohalikud töötajad neid ööpäev läbi, mängivad nendega, loovad koduse tunde.

Hm. Siinkohal meenub West Pointi slumm, kus elavate kümnete tuhandete lastega emadel ei hakka ilmselt kunagi olema aega sel moel mängida.

Ahvireservaadis saab seda lääne raha eest muidugi teha. Enne lahkumist annetame meiegi ahvide toetuseks igaüks 50 dollarit. Libeeria paradoksid.

Ajalugu ja sidemed Ühendriikidega

Libeeria dollarid. Foto: Repro

Libeeria eest kostavad maailmas sageli Ameerika Ühendriigid, kellel on riigiga ajalooliselt tihedad sidemed.

1822 jõudsid Aafrika läänerannikule esimesed Ameerikast naasnud orjad. 25 aastat hiljem kuulutasid nad välja Libeeria iseseisvuse. Libeeria oli Aafrika esimene vabariik ja maa, kus ei ole kunagi olnud kolonisaatoreid.

Ameerika libeerlased, nagu see umbes viis protsenti Libeeria rahvastikust moodustav grupp end nimetab, oli võimul üle saja aasta, kuni Libeeria põlisrahvaste – neid on kokku 16 – 1980. aastal plahvatanud rahulolematus viis sõjaväelise riigipöördeni ja paiskas riigi peaaegu 23 aastat kestnud kodusõdadesse.

Libeeria presidendiks tõusis neil veristel aastatel kurikuulus Charles Taylor, kellest sai Aafrika kuritegeliku ja korrumpeerunud liidri võrdkuju, sest ta relvastas lapssõdurid ja ässitas nad rahva vastu ning hangeldas naabermaa Sierra Leone vereteemantidega ja õhutas sealgi sõda. Praegu kannab Taylor Ühendkuningriigis poolesaja aasta pikkust karistust inimsusvastaste kuritegude eest.

Libeeria riigi struktuur on väga otseselt kopeeritud Ühendriikidelt. Riigi lipp on USA lipp, millel on 50 osariiki tähistava tähe asemel üks suur täht. Riigil on küll oma valuuta – Libeeria dollar, kuid seal eelistatakse ikka veel USA dollarit. Paljudel Libeeria eliidist on topeltkodakondsus.