Eile avaldatud riigikohtu otsus tõi selguse nn kahe tooli seaduse osas. Riigikohus leidis, et ühtaegu nii riigikogu kui kohaliku volikogu liikmeks olemist lubavad seadusemuudatused on põhiseadusega kooskõlas.
Juhtkiri: kaks teist tooli
17. mai 2017, 12:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõenäoliselt ei kao aga kahe tooli teema Eesti poliitilistest vaidlustest päriselt sellegipoolest. See on osa erakondadevastasest agendast, mille hiilgavaim esindaja oli oma kahe europarlamendi kampaaniaga Indrek Tarand ja mida kannab praeguses riigikogu koosseisus edasi vähemalt üks erakond –Vabaerakond. Hirmu võttis eelmisel suvel lühidalt kokku geograaf Garri Raagmaa: «Haldusreformi ja kahe tooli seadus koondavad võimu veelgi Toompea eliidi kätte.» (PM 21.07.2016).
Vastu saab väita, et isegi riigikogu liikmed pole taevast kukkunud eliit, ka nemad on kusagilt pärit ja neil on kodukoht. Liiatigi on paljud riigikogu liikmed olnudki varem omavalitsusjuhid ja sellist liikumist – vallavolikogust riigikogusse – peame ju igati kiiduväärseks. Miks ei võiks nad siis oma kodukoha elu korraldamises osaleda?
Kahe tooli seaduse vaidlustajad kirjutasid, et korraga mõlemal toolil istumine riivab omavalitsuse autonoomiat – riigikogulased võivad hakata volikogus vastu võtma otsuseid, mis on küll riigi huvides, aga lähevad vastuollu omavalitsuse huvidega. Riigikohus osutas, et nii riigikogu liikmel kui volikogu liikmel on vaba mandaat, mis tagab võimaluse ise oma südametunnistusest lähtudes otsustada: «Sellest, et riigikogu liige kasutab oma mandaati parlamendis kogu rahva esindajana, ei saa järeldada, et ta peaks langetama omavalitsusüksuse volikogusse kuuludes otsuseid vastuolus kohalike huvidega.» Mõlemasse esinduskogusse valitud inimene peab leidma sobiva tasakaalu ja kui ta sellega hakkama ei saa, siis riskib ta poliitilise vastutusega – sellega, et teda järgmistel valimistel enam ametisse ei valita.
Kas nn Toompea eliit või erakondade keskkontorid vallutavad kohalikud omavalitsused? On muidugi tõsi, et haldusreformiga liidetud omavalitsustes jääb volikogu kohti kokku vähemaks ja kohalik võim liigub igast elanikust nõksu võrra kaugemale. Teisalt moodustaksid 101 riigikogu liiget – eeldusel, et nad kõik ka mõnda volikogusse valitakse – ikkagi vaid väikese osa kõigist volikogude liikmetest. Pealegi pole ühelgi inimesel kohustust omavalitsuste valimistel anda hääl just riigikogu liikmele ning kohalike valimisliitude loomine on võimalik. Valija on see, kes otsustab konkureerivate kandidaatide omaduste ja ideede põhjal.
Nagu öeldud, vaidlused lähevad edasi ja vabaerakondlased ning erinevad valimisliitlased teevad kahel toolil istumisest küllap ühe oma teema sügisestel valimistel. Milline aga saab olema selle muutuse mõju, ei tea meist keegi siiski täpselt ette. Seda näitabki järgmine volikogude periood ja kui mõju peaks olema tõesti halb, on järgmisel riigikogul võimalik ses osas taas reegleid muuta.