Olavi Pihlamägi: kuidas tuua Eurovisiooni võit jälle Eestisse?

Olavi Pihlamägi Foto: Viktor Burkivski

Muusikaajakirjanik Olavi Pihlamägi kirjutab, miks pole Eestil viimasel ajal Eurovisiooni lauluvõistlusel kõige teravamasse tippu enam asja olnud.

Olen kurb ja pettunud, et taas oleme lauluvõistluse tagarea riikide õnnetult suures peres. Tõsi, tänavu veidi parema tulemusega kui eelmisel kevadel, kuid asjaolu, et «Play» jäi absoluutselt viimaseks ja «Verona» tõusis viis kohta kõrgemale, ei muuda mõru mängu paremaks.

Ma ei hakka süüdistama Koitu ega Laurat, sest nemad esinesid oma võimete kohaselt ja see helipraak ei mõjutanud kuidagi žüriide otsuseid, kes tegid selle eelmisel õhtul nähtud peaproovi põhjal.

Ma püüaks selgitada juba teist aastat toimivat uut hääletussüsteemi, kus iga riigi professionaalidest kokku pandud žüriid annavad oma hääled, ja need arvestatakse eraldi ja nende osa on selgelt näha. Ja see moodustab täpselt 50 protsenti rahva häälte omast. Seega žüriid ja rahvas on võrdsed. Varemgi oli see nii, kuid nüüd saab žüriide ehk proffide eelistusi rahva omaga võrrelda.

Ja siin tekivad suured käärid, mis tekitavad küsimusi, millele meie pole suutnud vastata. Lohutuseks, ka enamik teisi riike pole seda suutnud, võitjariigid aga küll!

Vaadakem tänavuse teise poolfinaali punktitabelit, kus kõige lõpus on San Marino ühe (!) publiku punktiga, mille nad said Saksamaalt tunnustuseks vanameister Ralph Siegelile, kellel see laul oli laulukirjutajana Eurovisiooni-katlas juba 25s! Kuid vanahärra on 1982. aastal korra ka võidupärga kandnud.

Siis oli Leedu (42 punkti), Malta (55), Makedoonia (69) ja meie 85 punktiga, millest žüriid andsid vaid 16 ja rahvas 69. Žüriidest paistis vaid Iisrael meie laulu keskmiselt hindavat (7 punkti), teised olid 1–2–3 lohutuspunktikesed. Kui poleks Leedu rahvalt saadud 12 punkti ja ukrainlastelt ning valgevenelastelt saadud 8, siis oleks ka rahva rida olnud õnnetult kahvatu.

Räägime küll, et meil ei vedanud, kuna peamised punktiandjad riigid polnud meiega samas poolfinaalis. Kuid Põhjamaadest Taani andis meile vaid 1 žürii- ja 2 rahvapunkti, Norra 5 rahvapunkti. Oli see naabri õlg, mis aitas?

Kui EBU-l on midagi hästi õnnestunud, siis viimastel aastatel on suudetud suuresti lõhkuda geopoliitiline naabritele punktide lahke kinkimine lootuses ise sama vastu saada.

Ma püüan väita, et praegu on meil oluline saada žüriide hääli, sest neid on meil juba kaks aastat nappinud. Ja seda saab teha vaid ühte vana proovitud võtet korrates – Eesti laulu žürii peab muutuma rahvusvaheliseks, sest sealt tuleb teistmoodi nägemine, mis meile ei pruugi alati meeldida, kuid kindlustaks kõrgema tulemuse Eurovisioonil.

Nemad osutaksid ka vigadele, mida jõuaks veel enne lõppvõistlust parandada. Olgem ausad, eks tänavu seda rahvusvahelist varianti kahe välisliikme abil lõppvõistluse ajal ka prooviti ning žürii hindas «Veronat» vaid viie punktiga! Rahva armastus oli aga piiritu ning «Verona» võitis.

Kui ka superfinaali oleks žürii ja rahvas võrdselt hinnanud, milline oleks tulemus siis olnud? 

Muide, Juhan Paadam on rahvusvahelist žüriid ju «Eurolaulu» ajal kasutanud ning võiks hindamatu eksperdina nüüd oma kogemusi jagada. Aga ei küsita ei temalt ega teistelt, praegune meeskond tahab ise oma pea vastu müüri veriseks joosta…

Millega tuleks järgmisel aastal arvestada? Kindlasti ei tohiks Portugalis lavale astuda noormees à la Mick Pedaja, sest teist aastat järjest ei saada edu sarnaseid etteasteid. Seda on Eurovisiooni ajalugu korduvalt tõestanud. Tänavu hävisid kõik võimsa häälega ballaade esitanud naisartistid ja asemele tulid noored lauljad, kellest esikümnes oli koguni kolm 17-aastast. Kurioosumina mõjub teadmine, et Koit oli tänavuse Eurovisiooni vanim (!) esineja.

Tuletan meelde, et eurolaval on kõige vanem esineja olnud 93-aastane Austria instrumentalist. Ega 76-aastane briti poplegend Engelbert Humperdinck 2012 Bakuu kuumust väga hästi ei talunud. Seega, Eurovisioon nooreneb ja kui laval oleks keskealine veel võistlusvõimeline, siis hääletamisel peaksime arvestama noorte näppude kiirust ja maitset!

Portugali 27-aastase noormehe võit oli ülivõimas – Salvador Sobral kogus 758 punkti, millest 382 tuli žüriidelt ja veidi vähem, 376 rahvalt. See tõestab, et väga hea muusika puhul on spetsid ja rahvas ühel meelel. Bulgaaria 17-aastane nooruk Kristian Kostov oli publiku lemmik rohkem (376 p) kui žüriide oma (278 p). Aga kuidas seletada sama vana Austraalia pärismaalase Isaiah’ punktisummat 173, kus rahvalt tuli vaid kaks punkti? Koht aga esikümnes (9.).

Soosikuna lavale astunud Belgia neiu Blanche jäi neljandaks, kuid tema puhul oli rahva poolehoid suurem kui žürii oma, kes ilmselt ei andestanud ebakindlat esinemist poolfinaalis. Üllatus oli nii peafavoriidi Itaalia tujutu esinemine ja langemine 6. kohale ning pommina plahvatas Moldova, kes sai pronksi.

Kusjuures žüriid suhtusid laulu «Hey, Mamma!» jahedalt (110 p), kuid rahva tormiline toetus (264 p) oli ju võimas! Eks eurolava vajas lüüriliste, hingekriipivate laulude sekka elurõõmu, mis võib isegi tsirkuseks muutuda. Just nii oli ju Moldova ja eriti Itaalia puhul. Tsirkust ja leiba!

Kuid selleks, et hea laul Eurovisioonile jõuaks, ei pea korraldama suuri konkursse. Saab ka ilma ja korralduskulud võiks suunata näiteks rahvusvahelistelt lauluvabrikutelt produktsiooni ostmisele. Tulemus oleks võib-olla parem, kuid tapaksime oma autorite loomeponnistused. Ma ei poolda seda, kuid kes vastaks, miks järjest enam seda mujal tehakse, ja isegi palju rikkamate riikide puhul kui Eesti? Kas kaine kalkulatsioon mängust, mille lõpptulemus on raskelt ennustatav?

Tulles tagasi pealkirja juurde, siis peaks ehk vingerdava Eesti laulu tõlla kutsar hoopis õiget teed küsima?

Tuletan meelde tänavuse lauluvõistluse deviisi «Celebrate Diversity» ehk «ülista, pühitse mitmekesisust, erinevust». Kas me suutsime sedavõrd erineda, et Euroopa oleks pidanud meid ülistama?