Olev Remsu: kas tulemas on teine Korea sõda?

Kirjanik Olev Remsu Foto: Erakogu

Viimastel nädalatel on meedia vahendusel tulnud ärevaid ja vasturääkivaid teateid Korea poolsaarelt. Vahepeal tuleb teateid Korea ranniku poole liikuvatest USA sõjalaevadest, siis liiguvad needsamad laevad jälle sinna tagasi, kust nad tulid. Võib kuulda Põhja-Korea raketikatsetustest ja needustest, mida Kim Jong-un lääne ning Jaapani ja Lõuna-Korea poole välja saadab. Mis siis Ida-Aasias ikkagi toimub, küsib kirjanik ja kolumnist Olev Remsu.

Nõukogude ajal arvati orientalist Linnart Mäll ENSV kultuuriinimeste delegatsiooni, mis pidi külastama Põhja-Koread. Üsna viimasel hetkel tõmmati ta nimekirjast maha. Ei sobi, dissident, neid ei lubata välismaale. Ei osanud tšinovnikud kaitsta Nõukogude korda!

Põhja-Koreasse aga oleks tegelikult pidanud tasuta ja sunniviisiliselt saatma kõik, kes omapäi mõtlesid. Vaadaku, et on palju hullemaid paiku maailmas kui NSV Liit!

Küllap õnnestus otsuse langetanul Mälli asemel kultuuridelegatsiooni sokutada keegi oma sõltlane, kes hiljem pidi siis vastuteeneid osutama. Nii need asjad käisid ja käivad.

Ülikoolikaaslane Andrus Pork (tulevane ENSV noorim akadeemik Park) andis hüva nõu vahel sirvida ajakirja «Корея сегодня». Oli, mille üle naerda, koomikat leidus seal rohkem kui toonastes huumoriväljaannetes. Oli pilt lahingupaigast, kus õpetaja seletas midagi õpilasekskursioonile plaadiga märgistatud puu all. Mis lahing see siis oli? Seal andis üheksa-aastane Kim endast palju vanemale kolonisaatorile peksa. Olid pildid ja lood sellest, kuidas võimul olev Kim lendab öösiti mööda oma riiki inglitiivul ringi, kontrollib kõike ja kõiki ning kingib õigetele inimestele kalleid kasukaid.

Reaalsuse asemel pakuti mütoloogiat. Aga kui paljud uskusid ja usuvad seda! Kim oli riigi ja dünastia looja, venepäraselt Kim Ir Sen, inglise moodi Kim Il-sŏng.

Hiljem olen mõelnud, kas ühe rahva õnnetuse üle võib ikka naerda? Seejärel olen arvanud, ehk see polegi neile eriti suur õnnetus?

Kui isa upitab poega võimule, siis vabadusest lugu pidavale inimesele on see lihtsalt tülgastav, aga Kimidel on võimul juba kolmas põlvkond!

Usun, et paljude türannide silmad on kadedust täis, tunnustavad Kime võimsateks tegijateks. Meie siin loetleme Kim Jong-uni kuritegusid, kellelegi paistavad need paratamatutena selleks, et hoida võimu, kellelegi aga koguni kavalate manöövritena.

Diktatuur on Aasias üpris loomulik nähtus. Jaapan demokratiseerus ameeriklaste ette kirjutatud konstitutsiooni järgi, Lõuna-Koreadki ei saanud veel mõned aastakümned tagasi lugeda vabade riikide hulka.

Arvatakse, et korealased põhjas ja lõunas juba räägivad erinevaid korea keeli ning peatselt ei saa teineteisest üldse aru. Nii suur on isolatsioon, milles kolm põlvkonda Kime on Põhja-Koread hoidnud.

Jaapani kolonisatsiooni lõppedes 1945. aastal elas põhja pool demarkatsioonijoont 17 miljonit inimest, lõuna pool täpselt sama palju. Praegu elab Põhja-Koreas 25 ja Lõuna-Koreas 51 miljonit. Kõik puuduvad inimesed ei ole tapetud, madala iibe põhjas on sünnitanud totaalne vaesus, orjatöö, sotsiaalabi täielik puudumine. See-eest on Põhja-Koreal üks elavjõult suurimaid armeesid maailmas, on isegi väidetavalt tuumarelv, arendatakse rakette, mille löögikaugus ulatuks Ameerikani.

Põhja-Koread valitseb ainuisikuliselt KRDV kõrgeim juht, partei, armee ja rahva juht, uus täht, hiilgav seltsimees ning geenius geeniuste seas Kim Jong-un.

Omistatud aunimedes on poeetikat ja hierarhiat. Kim Jong-uni vanaisa ja isa (nemad kolm ongi need geeniused) tituleeriti umbes samasugustega, ajakirjandus pruukis ja pruugib erinevaid juhinimetusi, et määrata ürituse olulisust, millest parajasti käib jutt. Kõige tähtsama puhul esitatakse kõik ning ülaltoodud järjekorras, kõige tagasihoidlikuma ettevõtmise korral ainult viimane.

Uhkeid tiitleid on terve leegion, kuid Kim Jong-uni elulugu ja isegi sünniaeg on riigisaladus, nagu paljude teistegi diktaatorite puhul. Oletatakse, et ta võis sündida kas 1982., 1983. või 1984. aastal.

Praegu võib Korea poolsaarel ja selle ümber tajuda sõjaeelset absurdsust. Asjad ei allu tavaloogikale, nagu juhtus ka enne Esimest ja Teist maailmasõda. Kuna Koread ise on leppimatud vaenlased, siis oleks loogiline, et soojeneksid Hiina suhted ühe poolega. Aga ei, vastupidi! Mõlemad Koread põlgavad üpris üksmeelselt Jaapanit – kolonisatsiooni ajal toime pandud massikuritegude pärast. Ühine põlgus Jaapani vastu pole põhja- ja lõunakorealasi konsolideerinud.

Üllatav uudis tuli Ameerikast. President Donald Trump teatas, et talle oleks suur au kohtuda Kim Jong-uniga vaenu klaarimise eesmärgil. Kas niisugune asi määriks demokraatia väärikust? Ärimehe auprintsiibid on teised, tema on valmis sobingut tegema ka vanakuradi endaga, peaasi et tulu tõuseks. Või peame Trumpist lugu pidama kui rahuloojast? Teisalt on Valgest Majast teada antud Venemaa sadamate blokeerimisest, kui Venemaa peaks rikkuma ÜRO sanktsioone.

Tegelikult ma ei usu, et selline kohtumine aset leiab, sest ainukese konfliktiosalisena ei vaja rahu Põhja-Korea. See riik kaoks oma okastraatide taha, keegi ei räägiks temast ega tema juhist, kui tal ei lasta enam rusikaga vibutada.

Kas USA ründaks Põhja-Koread? Põhja-Korea kilbiks on Lõuna-Korea kümne-, koos eeslinnadega 25-miljoniline pealinn Soul, mis asub vaid 55 kilomeetri kaugusel Koreade-vahelisest demarkatsioonijoonest.

Maailma päästaks atentaat, kuid see on taunitavam kui sõda või karistuslöögid, kuigi ohvrite arv oleks ju väiksem. Ja ilmselt oleks seda kole raske korraldada. Seda võiks teha ainult keegi ihukaitsjatest, nagu ajaloos on korduvalt ka juhtunud. Veel tuleks kõne alla Rumeenia-variant, tähendab rahvaülestõus, ent Rumeenia on ikka Euroopa, Põhja-Korea Aasia.

Kim Jong-un ainult unistaks löögist enda pihta, järelikult vastaks tõele kõik, millega põhjakorealisi on 70 aastat hirmutatud, ning oma armee võitmatuses on ta surmkindel.

Peened sõnumid on alati vastuolulised, nii on Ameerika peale kohtumissoovi teatatud ka võimalikust Vene idasadamate blokeerimisest, juhul kui Venemaa rikub ÜRO sanktsioone. See oleks jälle vesi Putini veskile, temalegi meeldib sõdida nagu Kim Jong-unile või arendada esialgu asendustegevust õppuse näol. Tasapisi toimubki Põhja-Korea ja Venemaa lähenemine.

Ühist piiri on kahel riigil vaid mõniteist kilomeetrit Tumangani/Tumannaja jõel, toponüüm tähendab korea keeles «kümme tuhat», vene muganduse vasteks on «udune». See on põline Hiina ala, mille põhjaosa läks XIX sajandi keskpaiku Vene impeeriumi koosseisu. Ja Hiinas ei ole seda unustatud, ehkki ka ei meenutata iga päev.

Nii Venemaa kui Põhja-Korea on jäämas täiesti üksinda, mis muud on neil teha kui paari heita? Mõlemad paistavad silma Ameerika-vastasusega, kusjuures Põhja-Koreal on see suhtumine ausam, ilma katseta aeg-ajalt vaenlasega flirtida. Juba on teatatud Vene raketikomplekti paigutamisest piirile, esialgu justkui ohu (õigelt kursilt kaldunud rakettide) vastu Põhja-Koreast, teeseldud otstarve võib sujuvalt üle minna Põhja-Korea sõjaliseks tugevdamiseks.

Põhja-Korea näol saaks Putin endale mõjutusvahendi suhetes Jaapani, Lõuna-Korea ja Hiina ning isegi Ameerikaga. Põhja-Korea aatomišahtides võiks katsetada oma pomme, tollest riigist saab õppust võtta, kuidas kehtestatakse absoluutne isolatsionism ning kuidas ollakse praktiliselt üksinda kogu maailma vastu, kuidas hoida totaalses vaesuses rahvast sõnakuulelikuna.

Putini eraelu on sama saladuslik, kui on olnud kolmel Kimil. Kollasevõitu meedia on rääkinud temagi pojast/poegadest kaunitarist olümpiavõitja ja duumaliikme, Sotši olümpiatule süütaja Alina Kabajevaga. Ehk on Putinilgi tarvis oma salasugulane valitsema panna?

Loodan, et sõda vahest ei puhke, kuid kindlasti pinged ei mahendu, ehkki Lõuna-Korea uus president Moon Jae-in tundub seda soovivat. Parim, mis võiks tekkida, oleks USA, Jaapani, Hiina, Lõuna-Korea ja Taivani koostöö.