Sven Mikser: oravate mõte ekrelastest kui valitsuskõlblikest partneritest on ohtlik (15)

Sven Mikser
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Välisminister Sven Mikser.
Välisminister Sven Mikser. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Praegu näib, et Hanno Pevkur turnib Kristen Michali toel tollel hapral purdel liberaalsest kaldast üha kaugemale, samas kui Mart Helme teda rahulikult oma kaldal ootab, võidukas naeratus näol, kommenteerib Sven Mikser (SDE) sotsiaalvõrgustikus Facebook Reformierakonna flirti heita ühte Rahvuskonservatiivse Erakonnaga (EKRE).

Reformierakonna viimaste nädalate häbelik flirt EKREga ei ole ilmselt jäänud märkamata ühelgi Eesti sisepoliitikat terasemalt vaatleval inimesel. Ei saa salata, et moment selleks on hästi valitud: IRL, mõlema opositsioonipartei varasem konkurent paremtiival heitleb iseenda ja valimiskünnisega ning koalitsiooni juhtpartei Keskerakonna prominentsed liikmed kuulutavad pronkssõduri taustal Sputniku kaamerate ees alternatiivset ajalugu, punased nelgid käes.

See kõik ei muuda olematuks tõsiasja, et veel loetud kuud tagasi haigutas Reformierakonna ja EKRE tõekspidamiste ja poliitiliste seisukohtade vahel ületamatu kuristik. Olgu mälu värskendamiseks toodud mõned näited.

Piirilepe Eesti ja Venemaa vahel allkirjastas reformierakondlasest välisministri Urmas Paet, riigikokku tõi selle ratifitseerimiseks esmalt Andrus Ansipi, hiljem Taavi Rõivase juhitud valitsus. EKRE on piirileppe sõlmimist vihaselt vastustanud, võrreldes seda suisa riigireetmisega. Alles eelmisel aastal postitas Jaak Madisson sotsiaalmeediasse pildi, millel ta poseerib koos plakatiga, kus kujutatakse Taavi Rõivast ja Marina Kaljuranda Vladimir Putini embuses.

Vastuseis kooseluseadusele, mille vastu võtmise üheks innukamaks eestkõnelejaks oli Reformierakonna endine esimees Taavi Rõivas (tunnustus talle selle eest!) on olnud EKRE peamisi lahingulippe. EKRE esimees Mart Helme nimetas presidendikandidaadiks saades seda seadust «värdseaduseks», tema poeg Martin aga vallandas pahameeletormi, nõudes riigikogu kõnepuldist nende kohtunike päid, kes otsustasid, et Rootsis sõlmitud samasoolise paari abielu tuleb Eestis rahvastikuregistrisse kanda.

Raevukad rünnakud pagulasteemal, millega EKRE parlamendisaadikud on reformierakondlastest ministreid riigikogu infotundides ja arupärimistes kostitanud, võiks vormida lausa raamatuks. Taavi Rõivase valitsust süüdistati vassimises, euroliidu ees lömitamises ja «massiimmigratsiooni» mahitamises. Reformierakondlased omakorda heitsid EKRE-le ette Eesti inimeste hirmutamist ja eksitamist ning «kaikameeste» mahitamist.

Ka Eesti Euroopa Liitu kuulumise suhtes on EKRE olnud varjamatult vaenulik. Selle selgeks väljenduseks oli hiljutisel parteikongressil kõlanud üleskutse korraldada liitu kuulumise üle uus rahvahääletus. Reformierakond on end (vähemalt viimase ajani) identifitseerinud Euroopa-meelse erakonnana.

Need on vaid mõned, ehkki värvikad näited sellest, kui ühitamatud on olnud nende kahe erakonna arusaamad Eesti kohast maailmas ja Eesti ühiskonna alusväärtustest.

Muidugi ei ole katses üle kuristiku silda ehitada iseenesest midagi laiduväärset. Küsimus on aga selles, kummal pool silda lõpuks kokku saadakse. Praegu näib, et Hanno Pevkur turnib Kristen Michali toel tollel hapral purdel liberaalsest kaldast üha kaugemale, samas kui Mart Helme teda rahulikult oma kaldal ootab, võidukas naeratus näol.

Mina ei arva, et Eesti poliitika ees peaks täna seisma binaarne valik, kas haarata kätte tõrvik või punased nelgid. Kui see aga nii läheks, oleks selle tagajärjed meile kõigile õige kurvad.

Tõele au andes tuleb siiski märkida, et Keskerakonna puhul on vähemalt selle esimees Jüri Ratas andnud alternatiivajaloolastele ja nelkidega pronkssõduri ees seisjatele oma selge hinnangu. Kas ja kuivõrd ta suudab ennast kehtestada, on täna veel lõpliku vastuseta küsimus. On selge, et kui erakonnas peaks mingil põhjusel peale jääma Yana Toomi liin, siis kerkib Keskerakonna koostöö teele teiste erakondadega ületamatu takistus. Tumedad pilved jäävad õhku ka juhul, kui otsad jäetakse lahti ja purjetatakse edasi, rääkides kahele erineva emakeelega valijaskonnale kahte omavahel ühitamatut narratiivi Eesti minevikust, olevikust ja tulevikust. Aga peaminister Ratase püüd end erakonnas kehtestada ning muuta Keskerakond ühemõtteliselt eestimeelseks erakonnaks väärib siiski tunnustust ja toetust.

EKRE paraku oma probleeme samal moel ei tunnista ega püüa neid ka lahendada. Seetõttu on Reformierakonna soov ekrelasi koalitsioonikõlblikuks koostööpartneriks mõelda problemaatiline, isegi ohtlik. See, mida me «võidupühal» pronkssõduri juures nägime ja kuulsime, oli vastavalt igaühe taluvuspiiridele kas naeruväärne või tülgastav ning tuletab meile hoiatavalt meelde, kui habras on kõik see, mille me alates iseseisvuse taastamisest oleme ehitanud. Aga pildid leegitsevate tõrvikutega valitsuspartei liikmetest, kes Tallinna iidse vanalinna pimedail tänavail Euroopa, immigrantide või homode vastu marsivad, oleks hullem kui pelgalt hoiatav meeldetuletus.

Kommentaarid (15)
Copy
Tagasi üles