/nginx/o/2014/09/11/3340881t1hec4e.jpg)
Kas tõesti on sundliitmise vastu võitlevast Loksast saamas «kaalutletud» erand, samal ajal kui oluliselt elujõulisemaid ja endaga hakkama saavaid omavalitsusi ootab ees liitumine, küsib Kuusalu vallavolikogu liige, Loksa linnavolikogu liige 1999-2013 Andres Kaarmann.
Haldusreform on jõudmas otsustavasse staadiumisse, kus veel viimased sundliitmise ettepaneku saanud volikogud edastavad valitsusele oma seisukohti. Seejärel peaks kuu jooksul selguma, kas ametis olev valitsus suudab ennast kehtestada ja minna haldusreformiga lõpuni. Või siis näeme reformi mõistes printsiibituid kaalutlusi.
Laias laastus saabus õigusselgus juba eelmise aasta lõpus, kui riigikohus leidis kahekümne kuue omavalitsuse kaebust vaagides, et sundliitmine on igati õiguspärane. Seega peaks valitsuse eestvedamisel toimuvad ühendamised kriteeriumidele mittevastavate omavalitsuste puhul olema pigem formaalsus. Kui just ei ilmne väga veenvaid argumente.
Omapärane näitemäng on aga toimumas Ida-Harjumaal, kus liitumise ettepanek on tehtud Loksa linnale ja teda ümbritsevale Kuusalu vallale. Veidi võib toimuvast ning selle tagamaadest aimu saada Anneli Ammase mõned nädalad tagasi Postimehes ilmunud loost, kus ta kirjeldas Loksa linnavõimu viimaseid ponnistusi, et liitumisest ikkagi pääseda. Ei ole muidugi mingi saladus, et ka nende omavalitsuste juhtide omavahelisi suhteid rahuldavaks nimetades on palju üle pakutud. Seda kinnitab ka asjaolu, et kümne aasta jooksul, mil ühinemisest on juttu olnud, pole veel kordagi suudetud ühe laua taha istuda.
Aga kui nüüd emotsioonid kõrvale jätta, siis tegelikult ei täida Loksa linn vist ühtegi haldusreformi põhilisemat kriteeriumit. Vaid 2700 elanikuga linn on juba aastaid pigem riigi dotatsioonist sõltuv haldusaparaat kui omavalitsus selle mõiste heas mõttes. Üks ilmekamaid näiteid on, et Loksa on Harjumaal üks väheseid, kuid see-eest suurim riigieelarve tasandusfondist toetuse saaja. 3,2-miljonilise eelarve juures saab Loksa riigieelarve tasandusfondist oma ülesannete täitmisega toimetulekuks ligi 400 000 eurot. Või näiteks on Loksa üks väheseid omavalitsusi Eestis, kelle suhtes on rahandusministeerium algatanud korrigeerimismenetluse. Lihtsustatult tähendab see, et omavalitsuse netovõlakoormus on aastaid olnud üle lubatud piiri, seega laenu võtta ei tohi ja ei ole õigust saada ka välisabi toetust, kus omaosalus on nõutud.
Ka hiljuti avaldatud omavalitsuste finantsvõimekuse radarist näeme, et tuluga ühe elaniku kohta on Loksa Harjumaal konkurentsitult viimane. Seda koomilisem on, et aastakümneid linnas poliitilist monopoli hoidnud Keskerakonna esindajad ei jäta aga ühelgi võimalusel mainimata, et Loksa on igati haldussuutlik. Anneli Ammase loo juurde tagasi põigates jäi silma üks mõtlemapanev infokild – Keskerakonnas kõrgel positsioonil olevad Jaak Aab ja Enn Eesmaa iseloomustasid linnajuhti kui teenekat erakonnakaaslast ning austavad tema soovi omaette jääda. Vaikselt küll nõustutakse, et Loksa tõesti kriteeriumeid ei täida, kuid kohe rõhutatakse vabariigi valitsusele kaalutlusõigusele.
Sosistamist on kohapeal muidu palju, kuulujutte veelgi rohkem, kuid linnajuhid pakatavad enesekindlusest. sellepärast tahangi avalikult küsida, kas uus valitsus on taganemas haldusreformi põhimõtetest ja eesmärkidest ning need on vahetamisel poliitiliseks peenrahaks? Kas tõesti on Loksast saamas «kaalutletud» erand, samal ajal kui oluliselt elujõulisemaid ja endaga hakkama saavaid omavalitsusi ootab ees liitumine? Keskerakonnast saan ma küll aru, et omade hoidmisel väga millelegi risti ette ei lööda, aga mida arvavad sellest koalitsioonipartnerid?