Sirje Potisepp: äkki maksustaks magusa asemel nutiseadmed ja arvutimängud?

Nutiseadmed on muutunud elu lahutamatuks osaks. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Meie rahvatervise suurim ohutegur ei ole mitte sissesöödav suhkur, vaid krooniline ja lausa pandeemiline laiskus. Võib-olla tuleks magusa asemel maksustada hoopis nutiseadmed ja arvutimängud, kirjutab Eesti Toiduainetööstuse Liidu juht Sirje Potisepp.

Magusamaksu vastu võitleva joogitööstuse suhtes on saadetud hulga kriitikanooli, millega on püütud öelda, et maksuga nõustumine oleks tootjate vastutustundlik samm rahva tervise nimel. Kõlanud on ka väide, et magustatud joogid on sisuliselt luksuskaup, mis tekitab kahjulikku sõltuvust ning seetõttu tuleks see ka kõrgemalt maksustada.

Eelnõu käsitleb karastusjoogina peaaegu kõiki suhkrut sisaldavaid jooke, mis ei ole 100-protsendilised mahlad. Ehk me räägime ka smuutidest, nektaritest, mahlajookidest, maitsevetest, spordijookidest ja teistest jookidest, mitte ainult limonaadidest. Mõte, et ükski nendest toodetest on sõltuvust tekitav luksuskaup, paneb paratamatult muigama.

Limonaadides nagu ka paljudes muudes toiduainetes on suhkrut poole vähem kui 20 aastat tagasi. Samas on laste ülekaalulisus poole suurem probleem kui 20 aastat tagasi. Ei tahaks uskuda, et lapsed söövad poole rohkem. Minulgi kulus lapsepõlves suurem osa taskurahast kommide, limonaadi ja muu sellise peale. Ometi ei olnud ma ülekaaluline. Soomes on karastusjookide maks kehtinud aastast 1940, ülekaal aga hoopis kasvab.

Ilmselt ei ole vaja teaduskraadi, mõistmaks probleemi teravikku: laste ja täiskasvanute füüsiline aktiivsus on aastatega drastiliselt vähenenud. Suhkrut sisaldavad tooted võivad olla kui kallid tahes ja võime suhkru toodetest kasvõi igavesest ajast igavesti välja võtta, aga probleem ei kao kuhugi.

Kui 20 aastat tagasi jalutasid lapsevanemad lastega koolitee läbi vaid esimestel koolinädalatel ja edaspidi kõndisid lapsed kasvõi kümme kilomeetrit kooliteed üksi, siis nüüd sõidavad lapsevanemad oma võsukestele taksot sageli keskkoolini välja. Tõsi, liiklustihedus on kasvanud ning laste turvalisusesse ei tohi kergekäeliselt suhtuda.

Koju jõudes ei torma lapsed enam õue sõpradega ukakat või pallimänge mängima. Mängitakse telefonides, diivanil lesides, sageli päriselus kohtumata, virtuaalmaailmas. Jällegi, võime ju öelda, et õues üksinda uidates varitsevad last ohud, aga algklassilapse rasvumine on samuti ohtlik. Kõige selle valguses pole kunagi kõlanud mõte piirata riiklike aktsioonidega aega, mis lapsed veedavad nutiseadmetes, või maksustada nutimängud ja -rakendused. Aga äkki peaks just seda tegema, selle asemel et Euroopa ühe kõrgeima maksumääraga Eesti toidu hinda veel kergitada.

Ka täiskasvanud ei anna oma lastele füüsilise aktiivsuses ja nutiaja piiramises eeskuju. Kindlasti on palju tublisid peresid, kes võivad olla uhked, et ühised sportlikud ja koos veedetud hetked on nende pere kvaliteetaeg. Aga see, kuidas meedias ilmub iga päev mõni artikkel, mis õpetab ilma trenni tegemata viie lihtsa nipi abil kaalu kaotada, näitab, et meie rahvatervise suurim ohutegur ei ole mitte sissesöödav suhkur, vaid krooniline ja lausa pandeemiline laiskus.

On aeg lõpetada demagoogitsemine suhkruga liialdavate tööstuste suhtes ning tunnistada, et plaanitava magusamaksu ainus eesmärk ja oodatav tulemus on riigikassa tulude kasvatamine, mitte ülekaalulisusega seotud probleemide lahenemine.

Milline on selle kogutava raha laiem ühiskondlik kasu rahva tervise küsimuses, mille üle tootjad peaksid vastutustundliku ettevõtluse korras rõõmu tundma? Kas valitsus plaanib suhkrumaksust kogutava raha eest käivitada laiaulatuslikke kampaaniaid, mis sunnivad laiska inimest diivanilt tõusma?

Samuti kutsun üles hoiduma sellistest loosungitest, et ettevõtted, kelle tooted on ületarbimisel kahjulikud, ei tohigi kasumit teenida. Pole ju mõtet koguda maksuraha selleks, et tuhanded joogitööstustes töötavad inimesed saaksid edaspidi oma igakuise sissetuleku tööandja asemel töötukassast. Milline muu saatus saab olla töötajatel, kelle tööandja ei tohi teenida kasumit?

Eesti valitsus peaks olema uhke, et meie toodetud toit ja joogid – jah, ka alkohoolsed joogid ja karastusjoogid – on kogu maailmas kõrge kvaliteedikuvandiga. See uhkus peaks väljenduma selles, et valitsus teeb kõik endast oleneva Eesti toidusektori konkurentsivõime suurendamiseks. Ka siinsamas, koduturul. Inimeste toitumisharjumusi ei saa muuta jõuvõtetega kehtestatud maksuga, mis kahjustab ebaproportsionaalselt ja seadusvastaselt ühte sektorit – see saab tulla ikka ennekõike inimese enda teadlikust otsusest.