Juhtkiri: Euroopa ja maailm ristteel

Federica Mogherini ja Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juht Jüri Luik. Foto: Eero Vabamägi

Reedel avati juba kümnes Lennart Meri konverents, mis igal aastal toob Tallinnasse kokku nii kodumaiste välispoliitika tundjate tipu kui ka hulgaliselt tipptasemel rahvusvahelisi spetsialiste. See on üritus, kus võetakse kokku ja mõtestatakse hetkeseisu Euroopas, selle lähiümbruses ja maailmas tervikuna. Kui vaatame neid tektoonilisi muudatusi, mis selle kümne aasta sisse mahub, siis kahtlemata on, mida arutada.

Taasiseseisvunud Eestis võeti 1990ndatel aastatel vastu põhimõtteline ja oluline otsus orienteeruda anglosaksi välis- ja kaitsepoliitikale ning Saksamaale kui Euroopa majandusmootorile. Need olid põhjused, miks Eesti liitus NATO ja Euroopa Liiduga. Kuid toona tähendas see ühte ja ühendatud valikut. Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust võib meid välispoliitikas tulevikus vähemalt teoreetiliselt kahe valiku vahele seada.

Brittide rahvahääletus ja väljumine oli Euroopale teatud mõttes šokiteraapiaks, mis peaks mitte tapma, vaid tugevamaks tegema. Praegu on võimalikud erinevad tulevikustsenaariumid, mille realiseerumine oleneb sellest, kas ja milliseid järeldusi viimastel aastatel toimunust on tehtud.

Euroopal on veel üks väljakutse, nimelt postkommunistlike riikide kriis. Maades nagu Poola, Tšehhi ja Ungari, mis veel kümnendite eest olid teistele Ida- ja Kesk-Euroopa maadele Berliini müüri langemise järel oma eduka üleminekuga eeskujuks, on sattunud olukorda, kus seal domineerima pääsenud poliitilised jõud üritavad püsida Euroopa Liidus, kasutada selle ressursse ja võimalusi, kuid samal ajal pöörata oma riikide sisepoliitikas teatud mõttes aega tagasi ning pöörduda mitteliberaalsete põhimõtete juurde.

Samasuguste ambitsioonidega poliitilisi jõude on viimastel aastatel võrdlemisi lärmakalt esile kerkinud ka teistes regiooni maades, muuhulgas ka meil Eestis.

Tänapäevane maailm on tervikuna muutunud ebakindlamaks paigaks kui kümme aastat tagasi. Aset on leidmas teatav suurem üleminek, mis väljendub süsteemses kriisis, millesarnaseid on inimkond ainuüksi viimase saja aasta jooksul teatud intervallide tagant läbi teinud.

Kriisi on sattunud külma sõja järgne liberaalne maailmakord, mis on kommunistliku bloki lagunemise ajast olnud rahvusvaheliste suhete alus, liberaalse demokraatia mudel tervikuna, ning samal ajal ka personalistlik võimusüsteem ebademokraatlikes riikides, mis üritavad ellu jäämiseks ära kasutada oma lääneriikidest demokraatlike vastaste nõrkusi. Pole ju ka Putini juhitava Venemaa agressiivset välispoliitikat dikteerinud mitte tema riigi tugevus, vaid siiski sisepoliitiline nõrkus.