Ajast maha jäänud revolutsionäär

Oudekki Loone Foto: Illustratsioon: Andrus Peegel

Hullumeelsetel on läbi ajaloo olnud revolutsioonides mängida kindel ja samas tähtis roll. Oma ekstaatilisusega aitavad nad kaasa tõmmata teisi väljakutele ja barrikaadidele kogunenuid. Sellistes olukordades on ülimalt oluline, et leiduks entusiaste, kes sündmused käima ja ülejäänud enda järel tõmbaksid. Nii näiteks võis Alice Tisler saja aasta eest innustada oma eeskujuga punakaartlasi lahingusse, sest kuidas kõlbas meestel kehvem olla naisterahvast, kes nendega koos rünnakule tormas. 

Iga asja jaoks on aga oma aeg ja koht. Revolutsioonide ja revolutsionääride koht on maades, kus ei elata väga halvasti ega väga hästi, vaid on midagi vahepealset. Väga vaestes maades on inimesed lihtsalt sedavõrd hõivatud ellu jäämisega, et pole mahti revolutsioone korraldada. Ning seal, kus elujärg igati korralik, ei eksisteerigi vajadust nagu kuulsal Delacroix’ maalil paljastatud rindadega naise sabas barrikaadidele sörkida, või nagu mõne aasta eest Kiievis linna keskväljakul korruptsioonivastastel autorehve süüdata ja korruptsiooni poolehoidjate ehk siis Ukraina juhtumi puhul miilitsaga madistada.

Küllaltki hea ja stabiilse eluga riikide hulka kuulub tänapäeval ka Eesti. Ehkki veel saja aasta eest oli kõik teisiti ning ka meeleolud ühiskonnas, kus tooni andsid rentnikud, võlglased ja sulased, olid hoopis teised. Sellistes oludes sündisid omad Alice Tislerid, kellele nõukapropaganda veel takkajärele ideoloogilistel põhjustel mitu vinti peale kruttis.

Aasta pole enam 1917 vaid 2017. Ja inimesi, kes veel saja aasta eest oleksid võinud paljastatud rinnaga barrikaadidele lipata, nimetavad koalitsioonikaaslased praegu lihtsalt ullikesteks. Kuidagi solvav, aga vähemalt nõnda reageeris IRLi parlamendisaadik Kalle Muuli Keskerakonna endise peasekretäri Oudekki Loone intervjuule 9. mail pronkssõduri juures, võidupüha tähistava rahvahulga seas. Mida Loone täpselt kaamerate ees pomises, praeguseks ilmselt paljud enam ei mäletagi. Kuid osale Eestimaa elanikele sai taas välja saadetud üks ja teistele teine sõnum, neid omavahel vastandades, nagu Keskerakonna poliitikutel kombeks.

Iseenesest polegi nii oluline, et kellelegi Loone jutust suurt midagi meelde ei jäänud, sest ka siis, kui sakslased Lenini Veebruarirevolutsiooni järel plombeeritud vagunis Petrogradi kärutasid ja ta soomusauto otsast raudteejaama kogunenud rahvahulgale kõne pidas, kuulsid puuduva võimendustehnika tõttu Lenini juttu vaid vähesed. Nii on hilisematest memuaaridest teada, et Lenin soomusauto otsas oli äge, aga millest ta seal seaistes ja agaralt kätega vehkides seletas, ei tea keegi, sest kuuldi vaid esimestes ridades.

Sedakorda on lugu teine. Eesti poliitilisel Olümposel on igati värvikas ja vahva tegelane – Oudekki Loone. On tehnika, mis ta sõnumi massidesse viib. Kuid lihtsalt ajad on teised ja kui Oudekki Loone üritabki piltlikult öeldes Lenini kombel soomusauto otsa hüpata, et sealt ahelates töörahvale sütitavaid kõnesid pidada, siis kukub see kuidagi karikatuurselt ja naljakalt välja. Seda leegitsevate silmadega inimest vaadates ja tema juttu kuulates jääb paraku mulje, et ta on ajast maha jäänud. Nii oma sadakond aastat.