Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/05/12/6652741t1hb837.jpg)
Eestlastel läks Eurovisioonil kehvasti. Sven Lõhmuse kirjutatud ning Laura Põldvere ja Koit Toome lauldud «Verona» ei toonud kahjuks kastaneid tulest välja ja finaali ei pääsenud. Iseenesest oli kõik tehtud ju õigesti: laul, nagu ka kõik muu esinemise juures, vastas Eurovisiooni olemusele ja tundelaadile.
Kuid kas ikka kahjuks? Vahel olen ka mõelnud, et ongi parem, kui eestlastel hästi ei lähe, olgu see siis jalgpall või Eurovisioon – eduga kaasneb mõnevõrra tüütu eufooria, mis võib nõrgema närvikavaga inimese rööpast välja viia. See isegi ei sobi eestlastele, sest edulood on meile nähtusena ajalooliseltki küllalt võõrad. Organism, nagu öeldakse, pole harjunud ja hakkab perutama. Eduka ja sellega harjunud rahva ameeriklaste suur lavastaja Peter Sellars on kunagi öelnud, et pole midagi ebainimlikumat kui edu.
Eestlased võiksid sellega leppida – sellises stoilisuses oleks õilsust.