Erik Tohvri Eesti ebaedust Eurovisioonil: sattusime jälle võõrale peole?

Iisrael. IMRI. Eurovisiooni proov. Foto: Sander Ilvest

Eesti jaoks on Eurovisiooni järjekordne «lauluvõistlus» jällegi lõppenud. Läbikukkumisega, mida siiski ei saa kuidagi ämbrisse astumiseks nimetada. Pigem on tegemist eksitusega, sest tahtsime minna esinema ooperisse, aga millegipärast sattusime tsirkusesse. Pole ju põhjust tagajärje üle nördimust tunda, kui tsirkuses saavutab esikoha mõni kloun või akrobaat ja tunnustatud ooperilauljad viimaste hulka jäävad. Seal on lihtsalt teistsugune publik ja teistsugused hindajad kui ooperimajas, kirjutab kirjanik Erik Tohvri.

On ilmselge, et nimi «Eurovisiooni lauluvõistlus» juba ammu enam oma algsele eesmärgile ei vasta. Laul kui selline on ikkagi meloodiliselt esitatud vokaalne sõnum, seega muusikapala, mis kuulmise/kuulamise kaudu publikuni jõuab ja mis oma õitsengut nautis siis, kui oli leiutatud raadio, aga televisiooni veel ei olnud. Laulu esituse taustale mis tahes visuaalsete efektide lisamine peaks toimuma äärmiselt delikaatselt, et sõnumikandja, laulu, algset olemust mitte häirida ega muuta.

Praegu Eurovisioonil kultiveeritav stiil aga paneb lihtsalt jahmuma – sõnumi asemel mingi jabur, sageli seoseta sõnarida, mille subtiitrivigu saab osaliselt ka tõlkijate süüks panna, meloodia asemel aga mingi kakofooniline kisamine ja instrumentaalne müra. Ja äärmuseni kruvitud visuaalsed efektid, mis viivad viimasegi mulje, et tegemist saaks olla lauluvõistlusega! Lahvatavad viiemeetrised tulesambad, kõikvõimalikud prožektorid vehivad värviliste kiirtega kogu pildi kirevaks ja siis vallandub kuldne paduvihm…  Kuhu jäi laul? Kas seda üldse oligi?

Jääb mulje, et algne Eurovisiooni lauluvõistlus, mil laule esitati suure orkestri saatel ja ilma igasuguste efektideta, ja mida sai Soome televisiooni kaudu vaadata, oli mõõtmatult köitvam kui praegune laadaplatsi või tsirkust meenutav tingel-tangel. Lihtsalt rumal mõelda, et Eesti tahtis sinna kultuuritusse õhkkonda oma põhjamaist laulukultuuri viia, unustades, et pärleid… teate küll seda vanasõna! Tundub, et see üle-euroopaline (?) ettevõtmine vajaks tõsist reformi, et ta Euroopa rahvaid ühendaks, mitte jääkski nende erinevusi rõhutama. Pole ju mingi saladus, et Balkani maade kaasamise järel hakkasid slaavi juurtega rahvused palade hindamisel üksteist toetama ja sellest ajast on kogu hindamissüsteem kiivas. Poliitika on tänapäeval kõikjale tunginud.

Euroopa on vist liiga suur ja mitmekesine, et kõiki siinseid riike saaks kultuurikalduvuste poolest ühe mütsi alla koondada. Võib-olla vajaks ka Eurovisioon jagamist näiteks kolme tsooni – idatsoon võiks haarata Aasiaga piirnevaid maid, läänetsoon algaks Saksamaast ja kolmandaks oleksid Põhjamaad, kuhu liituksid ka Balti riigid ja Poola. Iga regioon korraldaks oma võistluse, mille parimad kohtuksid üle-euroopalises finaalis. Ei mingeid poolfinaale nagu praegu, vaid regionaalsed lauluvõistlused, kus hindajaks on oma regiooni, seega lähedase kultuuritunnetusega riigid.

Lõpetuseks: suur tänu teile, Laura ja Koit, te andsite endast tõesti parima! Jääb üle vaid kahetseda, et ooperipileti asemel sattus teile pihku tsirkusepilet. Aga sellest hoolimata olite mäekõrguselt teid ümbritsenud odavast tingel-tangelist üle!