/nginx/o/2015/11/06/4669027t1h0e0a.jpg)
Poliitikute seas Haapsalu rongiliikluse taastamise ägedamaid eestkõnelejaid, keskerakondlane Jaanus Karilaid meenutab Jänest animaator Pärtel Talli «Porgandi»-filmide sarjast. Selle aplavõitu multikategelase elu ja eksistentsi ainus eesmärk näib olevat saada kätte Lumememme porgandist nina ja see nahka pista.
Karilaid pole ainus, kes on püüdnud kõnealusest raudteelõigust poliitilist profiiti lõigata. Otsus taastada meie Porganditeks ristitud rongide Haapsalu-sõidud on samas selgelt liiga kallis, et olla vaid kellelegi isikliku poliitilise kapitali jagamine. Transpordi arengukava aastateks 2014–2020 ütleb: «Rongiliikluse laiendamist uutele lõikudele kaalutakse perioodi jooksul, analüüsides seni tehtud investeeringute mõju reisirongiliiklusele, uute investeeringute sotsiaal-majanduslikku tasuvust ja erinevaid finantseerimisvõimalusi.»
Seega, enne kui lõplik otsus langeb, vajab avalikkus lootusetu amortiseerumise tõttu suletud Haapsalu raudtee taastamiseks palju enam värsket teavet ja analüüsi. Kümnendi alguses valminud uuring näitas küll raudtee positiivseid mõjusid piirkonnale, kuid jättis ka rea lahtisi otsi. Elektri- või diiselrongid? Kaubarongid sel teel liikuma ei hakka. Kui palju raha kulub liini hilisemaks doteerimiseks? Niisamuti vajaks avalikkus võrdlust teiste võimalike piirkondlike suurinvesteeringutega – miks just see ja mitte miski muu. Miks mitte näiteks Põlva-Võru raudtee, kus on elanike arvult palju suurem tagamaa?
Valitsuse värske strateegiliste investeeringute kava, mis paneb Läänemaa raudteesihina üsna ühemõtteliselt paika, näib selles valguses kiirustatud ja mitte piisavalt põhjendatud.
Riigikogus on Haapsalu raudtee toetusrühmas kõigi fraktsioonide esindajaid ja sinna kuulub ligi pool parlamendi koosseisust. Muidugi on peale huvitatud poliitikute neid, kes raudtee taastamist toetaksid. Mõnigi asutus, näiteks Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledž, võtaks rongi vastu avasüli. Kuid inimesed, kel Haapsallu sageli asja, kinnitavad ja kiidavad ka olemasolevat bussiühendust, mis on väga kõrgel tasemel.
Poliitiline porgandijaht võib osutuda edukaks, sest kellelgi pole Lääne-Eestile olnud erilist regionaalpoliitilist ideed ja investeeringut välja pakkuda. Kuid mõte, et just raudtee aitaks lahendada hõreneva elanikkonnaga paiga probleemid, on umbes samal tasemel, nagu mõne poliitiku seisukoht, et Tallinna linnahalli rahastamine tõstab Eesti SKTd ja teeb meist piirkonna majanduskeskuse. Küllap ikka täidetakse nii riigi raha abil Keskerakonna üks lubadusi Tallinnas, mis kohalike valimiste aastaga kenasti kokku klapib. Porgand maitseb magusalt.