Kui liita viimase kahe aasta igakuised toetusprotsendid, siis näete, et IRLi, Vabaerakonna ja EKRE toetus kokku on pärast viimatisi riigikogu valimisi olnud umbes kolmandik kõigist EMORi küsitlusele vastajatest. Laias laastus sama näitavad ka Turu-uuringute ASi küsitlused. Kusjuures kaks uut pole ainult IRLilt toetajaid võtnud, vaid on «turgu laiendanud».
Paneme sellele lihtsale liitmistehtele juurde poliitikauurija Mihkel Solvaku Tartu Ülikooli kogutud andmete põhjal tehtud peenema analüüsi. «Meil on selge enamus inimesi, kes sobituksid Lääne-Euroopa mõistes kristlike demokraatide kantsi, ainult et nad pole ilmselt erilised kristlased. Seda konservatiivset ideoloogilist suunda iseloomustavad skepsis turuliberalismi suhtes ja arusaam vajadusest riikliku sotsiaalvõrgu järele ning kindel konservatiivsus moraaliküsimustes,» kirjutas Solvak («Palju erinevaid konservatiive», PM AK 22.04).
Kõlab pigem nagu väike Saksamaa, mitte kui Trumpi kampaanias ja Breitbarti juttudes maalitud USA? See ei ole ju tegelikult tellimus «teise EKRE» turuletulekuks.
«Erakondade ja nende valijagruppide positsioone võrreldes oli just kõige suurem klaster – eesti konservatiivid – kõige kaugemal kõigi erakondade positsioonidest. IRL on nende jaoks olnud liiga turuliberaalne, Reformierakond peale turu aga ka sotsiaalselt liiga liberaalne, EKRE omakorda liiga radikaalne. Mõõdukalt konservatiivse valijad paistavad seisvat dilemma ees, keda toetada,» võttis Solvak oma sõnumi kokku.
Viimatiste küsitluste järgi on IRLi reiting nõks alla valimiskünnise (muidugi, arvestada tuleb uuringu veapiire).
Valitsuse eelarvestrateegiat kaitsev rahandusminister on narris rollis ja ühes temaga ka terve erakond. Mida aeg edasi, seda veidramaks muutub jutt sellest, et IRL garanteerib selles valitsuses olles, et Keskerakond ja sotsid päris viimase kruvikeseni kõike ei saa teha, mis neile juhtumisi pähe turgatab. Võib-olla olekski aeg vasakeksperiment ebaõnnestunuks kuulutada?