Juhtkiri: ühe teibaga vene koolide kallale

Foto: Scanpix / kollaaž Katri Karing

Venekeelsete gümnaasiumide üleminek eesti õppekeelele on kahe teraga mõõk, mis võib ettevaatamatuse korral tuua enam kahju kui kasu. Peamine oht on läheneda vene koolidele kui homogeensele tervikule, mis õpilaste parema integratsiooni huvides püütakse liita ühtsesse eestikeelsesse koolisüsteemi. Ja selle ohu allikas, lokkav populismiseen, asub nii reformi pooldajate kui ka selle vastaste leeris.

On selge, et samal ajal kui paljud venekeelsed koolid oleks kohe valmis eesti keelele üle minema, sest nii valmisolek kui ka vajalik keeleoskus on olemas, on Eestis ka neid venekeelseid gümnaasiume, kus seni napib rahuldavat keeleoskust isegi õpetajatel, õpilastest rääkimata. Siin tuleb aga arvestada, et võime mõne aasta pärast seista silmitsi olukorraga, kus noor inimene ei mõista ikkagi piisaval määral keelt, kuid kel on lisaks jäänud ka tõsised lüngad teadmistesse, sest ebapiisav eesti keele oskus ei ole tal võimaldanud õpitut vajalikul määral omandada.

Keeleoskuse ja valmisoleku erinevus koolide vahel on asi, millest ei saa mööda vaadata. Seda isegi siis mitte, kui kõik teised argumendid – ka majanduslikud – räägivad ülemineku kasuks. Selge, et paralleelselt eesti- ja venekeelseid õpikukomplekte ette valmistada ja trükkida ning metoodikat arendada on raskem ja kulukam kui seda üksnes ühe keele baasil teha. On ju juba pikalt olnud suund eestikeelsele haridusele ja seetõttu ei ole haridusministeerium eraldi vene koolidele mõeldud materjalidega küllaldase pühendumusega tegelenud.

Aga iga protsessi käigus on hetki, kui tuleb vaadata tagasi kontrollimaks, kuidas on muutunud taust ja kas sellest lähtuvalt on siht endiselt õige. Kui reformi sihiks kipub saama õlalepatsutus iseendale, kirja saadud linnuke, siis on aeg järele mõelda.

Kuid täpselt sama käib ka reformi takistajate kohta. Ka selle kõige taustal on praegu Tallinna venekeelsete koolide ümber toimuv lausa veider. Tallinn, kus kõige vähem Eestis peaks olema probleeme keeleoskusega, süüdistab haridusministeeriumi kompromissivalmiduse puudumises. Riik ütleb, et üle kümne aasta on aega olnud eestikeelsele õppele üleminekut ette valmistada. Järelikult peaks olema koolid valmis seda ellu viima.

Reaalsus on aga see, et pooled venekeelsetesse gümnaasiumidesse astujad ei saa niipea teada, mis keeles nende valitud koolis sügisel õppetöö toimuma hakkab.
Olgu keeleoskusega kuidas on, kuid selline olukord integratsioonile kindlasti kasuks ei tule.