Tiit Kändler: lootkem, et Eestist saab lapik maa

Tiit Kändler ja lapikune «lumepall». Foto: Erakogu

Lootkem, et Eestist saab üks korralik lapik maa, millega teiste ümarate ees uhkustada! Seda enam, et inimese ümarus on meie võrdõigusvoliniku, havi käsul seatud põlualuseks ja eeskujuks on tõeliselt lapik eesti inimene, kirjutab teadusajakirjanik Tiit Kändler.

Mis seal salata, minule kui teadusest kirjutajale lapiku maa taolised ideepursked meeldivad. Kes ikka eriti teadusest lugeda tahab, ole sa nii hea teadusajakirjanik või kirjanik kui tahes. Kuid kui arvamusfoonist fluktueerivad maailmalõpu, lapiku maa või eestlase eripärasuse teemad, siis klopitakse teaduskirjanikult tolm pealt ja tahetakse arvamust.

Kuid mis arvamus saab olla selle kohta, et eile tuli hoovi UFO, üleeile poltergeist ja üleüleeilset ilma ennustas ülitäpselt selgeltnägija koer? Ainult positiivne!

Mis puutub lapikusse maasse, siis selle eitamise eest on lolle inimesi juba piisavalt ära põletatud. Galileo sattus koduaresti mitte küll lapiku ja universumikeskse maa eitamise tõttu, vaid oma riiaka loomuse pärast, mistap läks tülli kunagisest sõbrast paavstiga, Kopernik jälle oli nii arg, et laskis oma raamatu trükki vaid siis, kui sai selle algpoognaid näha surivoodil.

Mina proovisin eile pannkooke küpsetada. Uskuge või mitte, kuid kõik tulid sfäärilised! Kuidas sa sellistele moosi peale määrid. Pistsin sandaalid jalga, et ajalehte postkastist tooma minna, kuid pastlatallad olid muutunud kerajaks. Isegi prillid olid muutunud eriliselt sfääriliseks nagu kalaakvaarium ja ma ei teagi, kas nägin õigesti, et nende läätsedes ujusidki ringi kuldkalakesed.

Selline maailm kord juba on, ja ma ei väsi ülerääkimast oma hauataguse sõbra Karel Čapeki tõdemust, et anekdoodid on kui komeedid, need külastavad Maad regulaarselt, nii et kunagi sa ei tea, kas oled õnnelik üht väljamõeldist kuuldes, kuna see naaseb Maa mõttevälja alles tuhande aasta pärast, või õnnetu, kuna see külastab Maad iga paari aasta järel.

Mis seal Maast kõnelda, räägime Eestist. Kahtlemata ongi meie kodumaa lapik. Miks siis muidu muudkui räägime tulnukatele teistest maadest, kui hull on olnud meie ajalugu ja kui kurvad küsitlusuuringute järgi oleme ja kui edukad oleme virtuaalselt! Kui uurida kas või teiste Euroopa maade ajalugu umbes bakalaureuse tasemel, on ju selge, et kõigil on olnud oma hädad ja viletsused, et kõik on vahel õnnetud, eriti virtuaalselt. Nii et pole see meie kallis Eesti erakordne isegi mitte hädade poolest, kui mitte me poleks lamedal maal sündinud: «Siin oled sündinud, tasasel maal, siin on su rahu ja tasakaal,» sõnas Paul-Eerik palju enne, kui oskas unistada ministrikroonist.

Kurb lugu on muidugi selles, et lapiku Maa üleval pidamiseks läheb vaja neljast kilpkonnast rohkem. Vähem jääb supi jaoks. Mulle meeldib see, et kui maa on lapik ehk lame, siis näeme hoobilt ära, mida Trump sööb. Muidugi kui ta elab samal poolel. Läksin täna hommikul postkastist ajalehti tooma ja astusin parema jalaga auku. Siunasin unestärganud vesirotte, keski justkui näris mu suurt varvast. Tõmbasin jala välja, auk vajus kinni ja siis taipasin luhtaläinud võimaluse: ehk oli see hoopis kukkurhunt, kes mu jalga nilpsas? Ehk oleks saanud tasuta Austraalia viljakorjajaks?        

Eesti keeles on toredad väljendid: ümmargune lugu ja lame lugu. Puudub lapik lugu. Selge see, meie esivanemad ei olnud tippteadlased. Võib-olla siil oli, kui Kalevipoega käskis serviti, ehk ebalapikult virutada. Unistagem õige, me, metsrahvas, sellele, et mets pole ümarpuidust vaid lapikmaterjalist! Milline tulu! Ja ärgem unustagem, et ka euro on lapik, mitte ümmargune, või mis ümmargune on, eriti ei maksa.

Mida enam pajatada lugu, seda enam usutakse, teadsid juba Aristoteles ja Goebbels, tõejärgsetest tegelinskitest kõnelemata. Mis tegi õuna ümmarguseks? Muidugi vajadus kukkuda Newtoni ümara pea peale ja vajutada sellesse lapikud mõtted.

Olin äsja Viinis ja märkasin, et sealsete turistihobuste pabulad olid lapikud. Poisina Kalamajas nägin, et hobusepabulad on ümarad. Oma impeeriumi sõjaga lapikuks löönud Franz Joseph I aga seisab oma madalal postamendil, põrnitsedes kurval moel maasse, justkui tahaks lapikusetagusesse riiki, kepike kaenla all, Burggarteni põõsaste taga rõõmsameelsed Mozart ja Goethe.     

Mida on mul olnud au viimastel aegadel kuulata? Et Eestis on soid nii vähe, et neid tuleb igal pool taastada. Et jõgedelt tuleb tammid õhku lasta, et nende suunda muuta. Et iga superraudteesse pandud euro toob kuus tagasi. Et Eesti pääses pommitamisest tänu Nõukogude vägedele. Et suhkur õuna ja maasika seest tuleb ära võtta või topeltmaksu alla panna. Et emad on emad, kui nad on emad. Et ühel edukal parteil peab olema selge siht silme ees. Et rändlustasu alandamine tähendab seda, et kodumaal kehtestatakse rändlustasu. Et …, oh ei maksa lisada. Lapiku Maa hüpotees on kõige selle ümmarguse jora kõrval üsna lame. Lootkem, et Eestist saab üks korralik lapik maa, millega teiste ümarate ees uhkustada! Seda enam, et inimese ümarus on meie võrdõigusvoliniku, havi käsul seatud põlualuseks ja eeskujuks on tõeliselt lapik eesti inimene.