Euroopa Liidu ja Saksamaa lipud

FOTO: SCANPIX

Pärast Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust (EL) on eluliselt tähtis tasakaalustada Saksamaa mõjuvõimu, et tagada projekti legitiimsus ühenduse kodanike silmis. Selleta ei ole liit suuteline püsima jääma, ütleb USA endine suursaadikELi juures Anthony Gardner intervjuus uudisteagentuuri BNS ajakirjanikule Erik Eenlole.

Euroopa integratsiooni toetamine on olnud USA poliitika viimased 70 aastat. Donald Trump, nii kandidaadi kui ka presidendina, ning mõned tema meeskonna liikmed on seadnud selle poliitika kahtluse alla. Teie olete neid avaldusi teravalt kritiseerinud. Asepresident Mike Pence ja Trump ise on hiljem kuulutanud USA toetust EL-ile. Aga millest kõneleb siiski see, et USA on hakanud kahtluse alla seadma ajaloo edukaimat rahuprojekti ja õõnestama oma Euroopa liitlaste jõupingutusi?

Ehkki Trumpi valitsuse retoorika ELi suunas on katastroofilise alguse järel tõepoolest paranenud, peame ootama, et näha, kas asepresident Pence´i ja välisminister Tillersoni Euroopa-visiitide ajal väljendatud headele sõnadele järgneb ka püsiv läbikäimine.

EL ja selle liikmesmaad on õigusega mures. ELi Malta tippkohtumise (veebruari algul) eelõhtul saatis Donald Tusk 27 liikmesriigi liidritele kirja, kus ta loetles Ühendriikide poliitikat ELi suhtes Euroopa jaoks suure riskina. Ehkki president on hiljuti öelnud, et «pooldab» ELi, kui eurooplased seda toetavad, on ta avaldanud ühenduse kohta korduvalt skeptilisi, isegi vaenulikke vaateid, mis peegeldavad selgelt Nigel Farage´ilt ja Valge Maja nõunikult Steve Bannonilt saadud nõuandeid.

Trump oli Brexiti toetaja ja arvas, et teised Euroopa riigid peaksid Suurbritannia eeskuju järgima. Õnneks ütles peaminister May talle Ovaalkabinetis, et ehkki ta peab Brexiti ellu viima, on õitsev, stabiilne, lõimunud ja demokraatlik Euroopa Ühendkuningriigi fundamentaalsetes rahvuslikes huvides ja London ei soovi selle lagunemist.

Kuigi ma olen mures selle üle, et see administratsioon selgelt jälestab multilateraalsust ja alahindab ELi panust, olen ettevaatlikult lootusrikas, et kogenud ärijuhid tema valitsuses tagavad mingisuguse järjepidevuse seitse aastakümmet kestnud mõlema partei toetuses Euroopa integratsioonile.

Ärikogukond mõistab hästi, mida EL on Euroopa majanduskasvu, stabiilsuse ja õitsengu jaoks teinud, eriti seda, kuidas see on kaasa aidanud USA töökohtadele, edendanud eksporti ja investeeringuid Euroopasse.

Läbirääkimised Transatlantilise kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) üle on seiskunud ning USA uuel valitsusel paistab puuduvat igasugune huvi nende taastamise vastu. Tervest mõistusest lähtudes on USA-l ja EL-il, mille majandused on juba läbi põimunud, palju võita ambitsioonikast kaubanduslepingust, aga vastuseis sellisele lepingule on äge ka Euroopas. Missugune on USA-Euroopa kaubandussuhete tulevik ja kas praegu on ainus realistlik eesmärk vältida kaubandussõda, mille Trumpi valitsuse protektsionistlikud poliitikad näivad olevat vallandanud?

Euroopa Komisjoni kaubandusvoliniku Cecilia Malmströmi ja USA kaubandusministri Wilbur Rossi hiljutine kohtumine näitab, et lootus jätkata TTIPi päevakorra mõnede aspektidega ei ole veel kadunud. Samas on selge, et presidendi tugevad protektsionistlikud kalduvused, tema lubadus teha Ameerika suureks ostes kohalikke tooteid ja palgates ameeriklasi, ja tema kaubandusnõunike selge soov kasutada Ühendriikide kaubandusseadusi kaitsemeetmete ühepoolseks jõustamiseks kaubanduses ilma Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) protseduure läbimata, on muutnud transatlantilised suhted keerukamaks.

Paljude TTIPi raskete teemade, teiste seas riigihanked, geograafilised märgised, mereteenused ja põllumajandustoodete tariifid, lahendamine paistab praegu raske. USA ja EL-i jaoks võib olla soovitatav leppida kokku vähem ambitsioonikas TTIPis (mis hõlmaks reguleeritud sektoripõhist koostööd) ja keskenduda ühisele rahvusvahelisele kaubandusagendale, mis hõlmaks veelgi tihedamat koostööd WTOs kolmandate riikide, eriti Hiina ebaõiglaste kaubanduspraktikate vastu.

Euroopa Liit seisab silmitsi paljude kriiside ja väljakutsetega (Venemaa agressiivsus, ränne, populism, paremäärmuslus, Brexit ning kaos oma lõuna- ja jätkuv kurnamissõda idanaabruses) ning on hõivatud sisemise konsolideerimisega. Kas EL peaks jätkama idanaabrite ambitsioonikat hõlvamist, et vältida edasist destabiliseerimist oma äärealadelt või jätma endise postsovetliku ruumi (välja arvatud Balti riigid) Venemaa meelevalda?

Kindlasti mitte. Ei saa olla mingit küsimust ELi idanaabrite Venemaa meelevalda jätmisest. See võrduks miljonite vabadust armastavate inimeste, kes tahavad saada osaks Euroopa perekonnast, määramisega rõhumise, korruptsiooni ja stagneeruva kasvu oludesse. See oleks ebamoraalne.

Trumpi valitsuse Euroopa-suunalise poliitika üks suuremaid riske on võimalus, et USA lakkab olemast ELile aktiivne partner korruptsiooni, halva valitsemise ja Vene desinformatsiooni vastases võitluses Balkanil.

Me oleme teinud koos ja ühes erasektori partneritega head tööd kohtuvõimu, politsei ja läbipaistvuse tugevdamiseks, aga ka majanduskasvu edendamiseks. See peab jätkuma. Mitmel Balkani riigil on olemas ELi liikmesuse perspektiiv, kui nad käivad oma reformitee lõpuni. USA peaks jätkama selle toetamist.

Kuidas mõjutab Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust USA-s ettekujutust liidust? Kas teie riigis on käimas debatt jõudude vahekorra muutumise ja Prantsuse-Saksa telje ilmse tugevnemise üle ELis?

Obama valitsus koostas põhjaliku hinnangu Brexiti mõjust Ühendriikidele, Euroopale ja Ühendkuningriigile ja järeldas, et see oleks ülekaalukalt negatiivne. Sellel administratsioonil on selgelt teistsugune seisukoht (ehkki ta ei ole veel suutnud esitada sidusat põhjust, miks see nii on).

Kuna Ühendkuningriik on USA-le filosoofiliselt lähedane nii paljudes majanduspoliitilistes (nende seas kaubandus, andmekaitse ja konkurents) ning poliitilistes (teiste seas sanktsioonid ja energiajulgeolek) küsimustes, järeldas Obama valitsus, et oleks kaugelt parem, kui Ühendkuningriik jätkaks meiega koostööd efektiivse ELi klubi liikmena.

Üks Brexiti ebasoodsaid aspekte on asjaolu, et EL27 läheb veelgi enam tasakaalust välja ja jääb vastuvõtlikuks Saksamaa domineerimisele. Sakslased oleksid nõus, et see ei ole tervislik ja oleks vastuolus pikaajalise mitme juhikeskme traditsiooniga.

Prantsusmaa püsiv majanduslik nõrkus on minema pühkinud ettekujutuse ühtsest Prantsuse-Saksa mootorist Euroopas (ehkki president Macroni võit viib jõupingutusteni seda taastada). Ühendkuningriik pakkus vaatamata oma ambivalentsusele ELi suhtes ühendusele tähtsat intellektuaalset juhtrolli ning ka arvestatavaid diplomaatilisi ja sõjalisi ressursse.

Pärast selle lahkumist on eluliselt tähtis tasakaalustada Saksamaa võimu, et tagada projekti legitiimsus ELi kodanike silmis. Selleta ei ole EL suuteline püsima jääma.