Toomas Jürgenstein: karusloomakasvatuse üle otsustamiseks peaks vaatama laiemat pilti

Toomas Jürgenstein Foto: Erakogu

Karusloomafarmide keelustamine on küsimus, kus kaalukaid argumente võib leida mõlemalt poolelt, mistap tasub vaadata ehk veelgi laiemat pilti, kirjutab riigikogu liige Toomas Jürgenstein (SDE).

10. mail oli riigikogus arutluse all eelnõu, mis pani ette keelata karusloomade farmides kasvatamine. Liikidest puudutanuks see rebast, naaritsat ja tšintšiljat ning see keeld hakanuks kehtima kümne aasta pärast. See oli eelnõu, kus pooldajate-vastaste-kõhklejate piirid ei jooksnud mööda erakondi, vaid selles küsimuses on ka samasse erakonda kuuluvatel saadikutel väga erinevaid seisukohti.

Alguses mainiksin, et olen kindlalt selle teema absurdini viimise vastu. «Kui ma naaritsatest pärast nülgimist vorsti teen, kas siis on nende pidamine lubatud?» ja teised sellelaadsed küsimused on kerged karusloomade teemat hägustama. Aga valdkond, kus loomade elu võetakse, väärib tõsist arutelu.

Olen oma elus päris palju kanu tapnud, siga tapmise ajal kinni hoidnud ja tean omast kogemusest, et koduloomade-lindude tapmine pole lõbu. Ka emotsioone on teema puhul loomulikult palju. Ja eriti tugevalt kutsuvad neid esile filmikaadrid väga halbade tingimustega karusloomafarmidest. Tõsi, sama õõvastavaid kaadreid võib leida ka lehmalautadest. 

Karusloomakasvatusega seotud argumendid on mitu korda avalikkusest läbi käinud, kuid kommenteeriksin mõnda enam levinud seisukohta.

Näiteks fraktsioonikaaslase Ivari Padari arvamus on, et igasugune loomade halbades tingimustes pidamine on taunitav ja tuleb ära lõpetada. Maaelu pärast südant valutava mehena aga pole tema jaoks suurt vahet, kas tegemist on karuslooma või põhiliselt söögiks kasvatava loomaga (tingimused tänapäevases sigalas ei pruugi olla mingiski mõttes paremad rebasefarmist, ka karusloomade liha kasutatakse loomatoiduna jne).

Mitmes väikeses tšintšiljafarmis hoolitsetakse loomade eest nagu lemmikloomade eest ning sellest võib saada oluline toetus inimestele pensionipõlves või siis traditsioonilise põllumajanduse kõrvaltegevus. Omaette küsimus olekski tšintšiljasid lemmikloomadeks kasvatav farm, esitatud eelnõu järgi oleks see lubatud. Nende argumentide põhjal näib mulle, et praktiline-talupoeglik mõtlemine, kus peetakse silmas loomade tingimusi, on põhjendatud ja arvestatav alus karusloomakasvatuse lubamiseks.

Samas on sama kaalukad ka väited, et teatud traditsioonidel põhineva elulaadi aeg võib hakata lihtsalt ümber saama. Olgu näiteks siinkohal kunagi rahvapidustuste juurde käinud kotti pandud kasside põletamised või vaikselt hääbuv härjavõitlus. Ka kunstkarusnaha kvaliteet on jõudsalt paremaks läinud ja igati võrreldav ehtsa karusnahaga. Kui teatud toodet on võimalik saada ilma loomi tapmata, siis on selline hoiak igati õigustatud.

Looduskaitsele mõtleva inimese puhul on vastuargument kunstkarusnaha tootmiseks kasutatud naftaproduktid ja nendest tulenev keskkonnaoht, kuid reostavaid kemikaale kasutatakse loomulikult ka karusnaha töötlemisel. Pealegi ei kao ehtne karusnahk riietusest kuhugi. Koos jahimehe jutustusega hõbehaavlite abil toimunud jahist lumises metsas saab rebasest tunduvalt väärikam krae, kui seda on elektriga tapetud puurilooma nahk.  

Küllap võib püüda karusloomakasvatust keelustada samm-sammult. Näiteks on mul raske uskuda, et kiskja geenidega rebasele suudetakse kasvanduses luua liikumiseks normaalsed tingimused: liikumisaediku ehitamine läheks kalliks ning farm poleks konkurentsivõimeline. Mitmel maal ongi lähenetud liikide kaupa ning esmalt keelatud rebaste farmides pidamine.

Argumente leiab nii karusloomakasvatuse poolt kui vastu ning võib-olla on seega otsuse langetamisel tark lähtuda mõnest laiemast põhimõttest. Filosoofidest meenub esmalt Albert Schweitzer (1875–1965) ja tema põhimõte  «aukartust elu ees». Schweitzer kutsub tähelepanelikult suhtuma igasugustesse eludesse, ka neisse, «mis inimese seisukohalt näib meist kaugel allpool olevat». Mulle näib, et see on üks mõtteid, mida on tark karusloomakasvatuse teemal otsuseid langetades silmas pidada.