/nginx/o/2016/09/06/5800711t1h0ce0.jpg)
Olen üks neist tüütutest inimestest, kes külla, poodi või kohvikusse minnes küsib õiglase kaubanduse (Fairtrade) teed, kohvi või suhkrut. Minu käest uuritakse sageli, kas see pole lihtsalt ettevõtete, nii tootjate kui ka kaupmeeste kasulik suhtekorraldustrikk ja kas see süsteem on ikka õige ja kasulik (kas raha jõuab ikka taluniku ja tootjani), kirjutab MTÜ Mondo vastutustundliku tarbimise valdkonna eestvedaja Kristina Mänd.
Õiglase kaubanduse tooted tulid Eestisse kümme aastat tagasi. Praegu on suur valik selle märgisega tooteid saadaval enamikus kauplusekettides. Kolm Eesti tootjat on ise taotlenud Fairtrade’i sertifikaati. MTÜ Mondo on tunnustanud õiglase kaubanduse sõbra märgiga 48 organisatsiooni. Mullu kevadel tehtud uuringu järgi tunneb 18 protsenti Eesti tarbijaist Fairtrade’i märgist ja 11 protsenti ostab võimalusel vähemalt mõnes tooterühmas neid tooteid.
Miks peaks üks ettevõte toetama õiglast kaubandust? Pakun neli peamist põhjust: esiteks eetilised väärtused; teiseks väline kuvand ja soov eristuda teistest; kolmandaks pragmaatiline lähenemine, et hoolimatuse tagajärg võib olla tooraine ja turgude kadumine; ning neljandaks klientide, töötajate ja ühiskonna surve.
Üks survegrupp on pealekasvav põlvkond. Noored inimesed soovivad, et organisatsioonid ja ettevõtted, mille nad on loonud või kus töötavad, oleksid nende elustiili osa ja nende väärtuste pikendus. Suheldes pidevalt koolinoorte ja tudengitega, näen, et peale õiglase kaubanduse peavad nad normaalseks, et peetakse lugu võrdsest kohtlemisest, ei diskrimineerita ja ollakse avatud uutele ideedele.
Loen aeg-ajalt kommentaare õiglase kaubanduse tegeliku õigluse ja usaldusväärsuse kohta; et maksaks õiglast hinda, kui võiks kindel olla, et raha läheb õigesse kohta. Parim lahendus olekski see, kui tootjad või maaletoojad tutvuksid vahetult tooraine tootjatega ja tooksid kaupa otse neilt. Aga see pole alati võimalik, tuleb kasutada vahendajaid. Ja vahendajaid tuleb usaldada ning sertifikaat annab selle kindluse. Sertifikaadiga tootjaid ja nende tegevuse vastavust standarditele kontrollib sõltumatu järelevalveorganisatsioon FLO-Cert.
Õiglane kaubandus ei ole heategevus, see on tootmis- ja kauplemisviis, millel on üks ja selge eesmärk: vähendada vaesust kaubanduse abil, tagada arenguriikide tootjatele head hinnad ning talunikele ja töölistele mõistlikud töötingimused ja jätkusuutlik tulevik. Ehk teisisõnu – saavutada samasugune olukord, mida arenenud riikides, sh Eestis, tagavad seadused ja nende järgimine.
Fairtrade ei oota eritingimusi, vaid samasugust väärikat tööd ja elu, nagu meie naudime arenenud riikides järgmistel tingimustel: tootjale on tasutud kõiki tema kulusid kattev miinimumhind ja töölistele õiglane tasu; hind peab sisaldama toetust (hinnalisa), millest investeeritakse märkimisväärne osa tootjakogukondade arenguprojektidesse; keelatud on kasutada laps- ja orjatööd ning tootmine peab olema keskkonnasäästlik.
Oleme nii tarbijate kui ka ettevõtetena aktiivsed osalejad maailmamajanduses. Eespool mainitud uuringu järgi leidis enamik eestimaalastest, et ettevõtete kohustus on käituda vastutustundlikult ja toetada õiglase kaubanduse ideed.
Õiglase kaubanduse süsteem töötab. Kui võtame ühe suure õiglase kaubanduse tekke põhjuse, lapstööjõu kasutamise, siis rahvusvahelise tööorganisatsiooni andmetel on lapstööjõu kasutamine vähenenud aastast 2000 kolmandiku võrra. Aga tööd on veel piisavalt, sest ka praegu peab kooliskäimise ja laps olemise asemel töötama ikkagi umbes 168 miljonit last. Teine märkimisväärne saavutus on kohalike kogukondade areng – peale miinimumhinna makstakse ühistutele ka Fairtrade’i sertifitseeritud toodete eest hinnalisa, mis oli 2016. aastal 140 miljonit eurot, millest 31 protsenti kasutasid ühistud toote kvaliteedi tõstmiseks ning 26 protsenti kulutasid istanduste töölised haridusele. Projektide hulka kuulusid joogiveega varustamine, teede, haridus- ja tervishoiuasutuste ehitamine, koolihariduse ja kutseõppe ning tervishoiuga seotud kulude katmine, mikrorahastus jne.
Õigupoolest on täitsa piinlik, et peame üldse kasutama terminit «õiglane kaubandus», sest tegelikult ei peaks üldse olema sellist kauplemist, mis info-, arengu- ja teadlikkuse ajastul ikka veel tekitab vaesust ja ebavõrdsust. Mina loodan, et tulevikus ei ole meil õiglase kaubanduse sertifitseerimist üldse vaja, vaid suudame õiglaste reeglite ja jagatud vastutustundega tegutseda ja tarbida keskkonnas, kus rikkus ei tuleks kõige vaesemate arvelt ning kellegi tulevikuta elu hinnaga.
Fakte õiglase kaubanduse kohta