Tallinna Järve Selveri asemel oli sada aastat tagasi piirkonna tõmbekeskuseks hoopiski Risti kõrts. Kuidas pandi sellele alus ja mis sellest lõpuks sai, kirjutab Tallinna linnaarhiivi blogis arhivaar Kalmer Mäeorg.
Kalmer Mäeorg: mida ühist on Järve Selveril ja Risti kõrtsil? (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praeguse Nõmme ja Kesklinna linnaosa, endise Nõmme ja Tallinna linna piiril avati 2000. aasta septembris Järve Selver, mis on kujunenud piirkonna suurimaks tõmbekeskuseks. Aastast 1910 väikeste pausidega kuni 1990. aastani tegutses samal kohal eri nimetuse all silikaatkivide tehas. Näiteks 1972. aastal «tõmbas» toonane ehitusmaterjalide tehas Silikaat tööle 685 töötajat. Kui rääkida avalikust ruumist, siis oli tuntud 1938. aastal tehase juures avatud saun, mis oli avatud ka teistele ja sõjajärgsetel aastatel üks Nõmme parimaid saunu.
Rohkem kui sada aastat oli aga selle piirkonna – Risti või Risti-Liiva tähtsaimaks tõmbekeskuseks Risti kõrts. Oli ju kõrts tol ajal mitte üksnes joomakoht, vaid ka võõrastemaja, söökla, kauplus, seltsimaja ja koosolekuteruum. Laadakauplejad, setud, harjuskid, rändjuudid liikusid ühest kõrtsist teise. Kõrtsis sõlmiti kaubatehinguid, palgati tüdrukuid ja sulaseid, korraldati tantsuõhtuid.
Risti kõrts asus praeguse Järve Selveri vastas, üle Pärnu maantee. Praegu on selles kohas Risti bussipeatus ja selle taga park ametliku nimetusega Oravamäe park. Tegemist polnud väga vana kõrtsiga. Varaseimad andmed Risti kõrtsi kõrtsmiku kohta pärinevad aastast 1788, kui Jüri koguduse varaseimas personaalraamatus märgitakse vanaristi kõrtsmikku Peetrit ja tema naist Kaid. Samas nimetatakse ka Risti kõrtsi Reino leske.
1798. aastal ilmunud Mellini atlases on hilisema Risti kõrtsi nimeks Vanaristi kõrts. Kõrts jäi Viljandi maantee äärde, mida varem nimetati Raudalu või ka Raudaru teeks. Tee pööras enne kõrtsi vasakule. Kõrtsi eest läks läbi väiksem tee, mida nimetati Saku teeks ja ka Trelli teeks (1820), kuna see viis Saku mõisa juurde ja Trelli vesiveskini Kiisa lähedal.
Esimene perekonnanimega kõrtsmik Risti kõrtsis oli Karl Wielberg, kes oli sündinud Virumaal Lasinurmes, kust oli pärit (toodud) ka teisi talupoegadest ametimehi Kurna mõisa. Naise Anne oli Karl võtnud 1827. aastal Kurnalt ja saanud Kurnal ka perele liignime Wielberg. 1840. aasta paiku sai Karl (ka Kaarel) Wielberg Kurna mõisa metsavahiks. Kurna mõisa hingeloendid arusaamatul moel pärast 1795. aastat Risti kõrtsi ega teiste kõrtside ega ka kõrtsmikke kohta mingeid andmeid ei sisalda. 1834. aasta hingeloendis on Risti kõrtsmik Karl Wielberg märgitud Kurna mõisaküla Tohvri talu elanikuks, mis asus Risti kõrtsist umbes seitsme kilomeetri kaugusel.
Kui 1835. aastal avati Pärnu maantee uus trass enam-vähem samas sihis, kus see praegugi kulgeb (varem oli Pärnu maantee lahknenud Raudalu teest juba praeguse Juurdeveo tänava lähedal ja kulgenud Tondi tänava sihis), muutus Risti kõrts märksa tähtsamaks maateekõrtsiks. Kas sellel ajal või ka juba varem, ehitati välja suur ja avarate ruumidega Risti kõrtsihoone, mis püsis sama välisilmega tõenäoliselt kuni lammutamiseni. Risti kõrtsihoone ehitusloo vastu pole keegi kunagi huvi tundnud, kuigi on võimalik, et selle kohta leidub andmeid ajalooarhiivis.
Lisaks teeristile oli Risti kõrtsi vastas, teisel pool teed, umbes seal, kus praegu Pärnu maanteelt keerab tee Järve Selveri parklasse ja kus kasvavad mõned jändrikud männid, tähtis piirikivi, kus said kokku Tallinna linna, Kurna mõisa (hilisema Kurna ja seejärel Tõdva valla), Saku mõisa ja Jälgimäe mõisa (hilisema Nõmme alevi ja Nõmme linna) maade piirid. Võimalik, et Risti nimetus tuleneski sellest piirikivist. Risti kõrts ise oli Kurna mõisa maadel.
Kurna mõis oli rüütlimõis, mille omanikud 1833. aastast alates oli von Knorringite perekond. 1898. aastal ostis Kurna mõisa sünnijärgne aukodanik Nikolai Koch. 1900. aastal kehtestati riigi viinamonopol, mis tõi kaasa kõrtside sulgemise. Kõrtsihoonetes hakkasid tööle viinapoed või ehitati need ümber seltsimajadeks või elumajadeks. Kurna mõisa neljast kõrtsist – Risti, Raudalu, Liiva ja Tammetalu – õnnestus mõisaomanikul säilitada kaks viimast, mis tegutsesid veel ka 1914. aastal. Riigiviina müük kõrtsiomanikule enam endist tulu ei toonud, kuid käivet võis suurendada konkurentide kadumine. Risti kõrts jäi kasutusele mõisatööliste elumajana.
Tüüpiline Eesti kõrtsihoone
Risti kõrts oli 18. ja 19. sajandil kogu Eestile iseloomulik kahe talliga kõrtsihoone. Oma põhiplaanilt ja ka ruumide jaotuselt, kuivõrd see on tuvastatav, sarnanes Risti kõrts väga Valkla, Viitna ja Raudoja kõrtsiga. Hoone oli väga pikk – ligi 59 meetrit ja laiusega põhjapoolsest küljest 14,5 meetrit ning lõunapoolsest otsast umbes meeter kitsam.
Hoone keskosa – kõrtsituba, oli umbes 26 meetri pikkune palkehitus, mille ees oli ligi kahe meetri laiune kividega sillutatud kuue sambaga ulualune. Kõrtsihoone peauks viis esikusse, mille taga oli mantelkorsten-köök, mis hiljem ehitati ümber majarahva ühiseks pesuköögiks. Sellest paremal oli kõrtsituba talupoegadele (25 ruutmeetrit, mis oli hoone suurusega võrreldes suhteliselt väike). Teisel pool oli kaks suuremat sakstekambrit, mida soojendas ahi ning mille jaoks oli eraldi tavaline korsten. Hoone tagaküljel olid kõrtsmiku eluruumid ja letikamber.
/nginx/o/2017/05/10/6646443t1h4975.jpg)
Väljakujunenud tava kohaselt pääses saks otse letiruumi leti ette. Talupoegadele ulatas kõrtsmik joogid ja söögid läbi letiluugi ava. Kõrtsmiku eluruumide või sahvri all asus avar (3 × 7 meetrit) võlvitud õllekelder. Mõlemas hoone otsas olid paekivist seintega ühesuurused (16 meetri pikkused) tallid – üks talupoegadele ja teine sakstele. Kõrtsihoone esiküljel olid viis kuue ruuduga ja aknaluukidega akent, mis pärinesid ilmselt 19. sajandi lõpust. 1925. aastal oli kõrtsitoa ja linnapoolne härrastetalli osa kaetud sindlikatusega ja lõunapoolne talupoegade rehealune pilpakatusega. Ilmselt sellel ajal oli kõrtsihoonel juba ka viilkatus. Kõrtsi juurde kuulus umbes pool hektarit kartuli- ja aiamaad.
Huvitaval kombel ei ole meile teada ühtegi Risti kõrtsi kohta säilinud pilti.
Kes elasid majas?
Enam-vähem järjepidevad andmed Risti kõrtsi elanike kohta pärinevad aastatest 1920–1943, kui endine kõrtsihoone oli kasutusel elumajana. Ilmselt suurem ja valgem kahetoaline endine kõrtsmiku korter oli mõeldud linna metsavahi ametikorteriks. Kui praegu on Tallinnas üks metsavaht, siis 1939. aastal oli Tallinnas kümme metsavahti ja üks metsnik. Enamik linna metsi ja rabasid – kokku 6134 hektarit asus väljaspool linna piire linnamõisate maadel. Suurimaks Tallinna metsaks oli Kurna metsandik Tallinnast lõunas mõlemal pool Raudalu teed. See oli jaotatud kolmeks vahtkonnaks. Endises Risti kõrtsis oli Kurna-Risti metsavahi ametikorter.
1925–1936 oli Kurna-Risti metsavahiks Juhan Kullikoff ja seejärel Kurna-Risti metsnikuks Arvo Lehiste. Kurna-Risti metsavahi ja metsniku palk oli suurem kui teistel linna metsavahtidel – 1939. aastal näiteks 70 krooni kuus. (Sama suurt kuupalka said näiteks linnaarhiivi majahoidja-kütja, kõik linna koolide majahoidjad ja linna puiesteevahid). Kurna metsad andsid 1930. aastatel umbes 80 protsenti linna metsatuludest. Teatud tulu andis veel Koitjärve mets, kuna teiste metsade majandamise tulud olid kuludest väiksemad. Kurna mets oli «Pätsi ajal» Eesti kõrgseltskonna jahipidamiskoht, kus nad võõrustasid välisriikide diplomaate koos õhtusöögiga Kurna mõisa häärberis. 1938. aastal katsetati Kurna metsas esimest korda mootorsaagi, mis oli bensiinimootoriga ketassaag. Saksa okupatsiooni ajal elas lisaks metsavahile Risti kõrtsis ka üks Ülemiste järvevahtidest.
Ülejäänud viis korterit vanas kõrtsihoones olid ühetoalised kööktoad, mille linn oli välja üürinud. Nende korterite elanikkond polnud eriti püsiv, vahetudes paari-kolme aasta jooksul. Kokku elas majas umbes 20 elanikku.
Nimetame siinkohal mõne hiljem tuntuks saanud majaelaniku. 1929. aastal (1934. aastal enam mitte) elas majas koos vanematega kooliõpilane Remi Milk (18.07.1920, Tallinn –5.08.2011, Trosa Rootsi), kellest sai hiljem Eesti sõjaväelendur ja seejärel metsavend. 2005. aastal sai ta sõjaliste teenetega vabadusvõitlejana Eesti Kotkaristi V klassi. Remi vanemast õest (Hilja Tulviste, 1914–2004) sai akadeemik Peeter Tulviste ema.
Tulviste on kirjutanud oma lapsepõlvest: «Ma sooviksin, et kõigil oleks sellised vanemad ja lapsepõlvekodu nagu minul.» 1943. aastal elas endises Risti kõrtsis Linda Soomre (Eylandt) (1918–1996). Ta oli 35 aastat (1961–1996) Tallinna Siselinna kalmistu juhataja, kes Nõukogude võimu ajal suutis hävitamisest päästa Tallinna maetud Briti sõjaväelaste hauad, mis taastati 1994. aastal. Samal aastal autasustas kuninganna Elizabeth II Linda Soomret vapruse ja väljapaistva panuse eest kahe riigi suhetesse Briti Impeeriumi Ordu auliikme ordeniga.
Kõrtsi kadumine jääb mõistatuseks
Kõikjal, kus Risti kõrtsist on kirjutatud, märgitakse selle lammutamise ajaks 1950. aastat või ebamääraselt sõjajärgseid aastaid. Tegelikult see nii ei olnud. Sõjajärgsel ajal oli Pärnu mnt 145 hoone Tallinna Heakorratrusti kasutuses elumaja ja laohoonena. 1949. aastal tehti majale kapitaalremont. Aprillis 1958 andis Heakorratrust maja üle Tallinna Elamutevalitsusele. Viimane dokument Pärnu mnt 145 asuva endise kõrtsihoone kohta on õnnestunud leida 11. jaanuarist 1960. Endine kõrtsihoone kuulus majavalitsuse nr 80 bilanssi ning hoones oli kuus korterit ja seitse tuba, kus elas 23 elanikku.
23. detsembril 1969 tuvastas Tallinna tehnilise inventariseerimise büroo, et Pärnu mnt 145 hoone on lammutatud ja praegu on seal haljasala. Selleks, et selles veel enam veenduda, vaadati läbi majavalitsuse nr 81 bilanss ja leiti, et Pärnu mnt 145 maja seal ei ole. (Seal polnud seda maja kunagi olnudki). Tavaliselt oli maja lammutamise aluseks Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu Täitevkomitee korraldus, kuid toimikus pole sellisele korraldusele viidatud. Nii jääb Risti kõrtsi kadumise mõistatus praegu päriselt lahendamata. Ehk teavad meie postituse lugejad sellest midagi täpsemalt või oskavad midagi täiendada?