Ilmar Raag: ükski infokampaania ei lepita ühiskonda, kui majandus ei tööta ja riik on nõrk

Ilmar Raag

FOTO: Liis Treimann

Mõnikord kommunikatsioon töötab ja mõnikord mitte. Sel on omad piirid. Kui NATO tuli välja strateegilise kommunikatsiooni mõistega, algas see just arusaamisest, et rääkimisest tihti ei piisa, vaid jutt peab moodustama tegudega terviku. Puutusin selle tõsiasjaga kokku 2015. aasta pagulaspaanika ajal, kui rahunemise tõi kaasa elu kulg, mitte kellegi ärarääkimine.

Samas meelitab nn tõejärgse ajastu ängistus rääkima inimesi, kes omistavad kommunikatsioonile suurema jõu, kui sotsiaalteadus seda iial tuvastada on suutnud. Ja siis vallandub kõverpeeglitüli iganenud kontseptsioonide üle – nagu Eestis, kus Ahto Lobjakas ja teised sidusid psühholoogilise kaitse riikliku propagandaga. Sama hästi võiks käsitleda Eesti tervishoidu Põhja-Eesti Regionaalhaigla keldris aadrilaskmisena. Isegi kui sellist asja pole kunagi olnud, piisaks justkui sellest, et keegi kunagi kuskil on seda ravimeetodiks pidanud.

Vaidluses selgub tõde?

Kõik saab alguse küsimusest, kuidas ühiskond infot tõlgendab. Praegusele Vene desinformatsioonile ja ISISe kihutuskõnele vastates toetub lääs kahele loogikale.

Esimene lähtub sõnumi- või sisendikesksest võistleva väitluse skeemist, mille järgi on võimalik piirata vastase propaganda mõju omaenese paremate argumentidega. See eeldab nii sõnavabadust kui ka aina rohkemat väitlemist. Niisuguse käsitluse jälgi võib leida juba Vana-Kreekas, kus kaks väitlejat ristasid argumendid, et tugevam võidaks. Kuigi sofistid leidsid, et puhta loogika abil võib tõestada ükskõik mida, ei rikkunud nad reeglit, et oluline on leida vastase argumendile oma retooriliselt tugev vastuargument.

Tõsi, juba Aristotelese «Retoorika» nõuab, et kõne peab mõjuma ka emotsionaalselt, mis tähendab, et kuulajal on täita tähtis roll, mis tähendab omakorda, et kõik ei sõltugi loogika tõhususest. Kuid see mõte ei ole keskne Aristotelese käsitluses, mis läks kõnekunsti ajalukku ikkagi argumentide struktureerimise monumendina.

Sarnaselt toetusid ka klassikalisest pärandist võrsunud uusaegsed propagandateooriad enamasti usule sõna jõusse, sest «alguses oli sõna». Iga kord, kui tuvastati ideoloogiline konflikt, käivitus binaarne skeem «nemad väidavad – meie väidame vastu» või «nemad väidavad – meie tõestame, et see on valeväide».

Tagasi üles