Heimar Lenk

FOTO: Liis Treimann

Omandireformi käigus kodudest välja tõstetud sundüürnikele tehtud ülekohus ootab heastamist. Valitsuse omandireformi uurimise komisjon on samm selles suunas, kirjutab riigikogu liige Heimar Lenk (Keskerakond).

Sundüürnikel on aastas üks leinapäev rohkem kui ülejäänud rahval. Päev enne juuniküüditamise aastapäeva käivad üürnikud Tallinnas Tammsaare ausamba juures küünlaid põletamas. Et tõde ja õigus ei kaoks Eestimaa pinnalt! 13. juunil 26 aastat tagasi võeti vastu omandireformialuste seaduse (ORAS) esimene variant.

1991. aastal alustatud ja siiani kestev reform jättis meile ühe suure ning tänaseni ühiskonda lõhestava probleemi. Mida teha tuhandete sundüürnikega, kes pärast kodust väljatõstmist olid sunnitud endale uue elamispinna muretsema? Omaenda raha eest ja krõbeda turuhinnaga.

Et pangad uutele kodututele üldjuhul laenu ei andnud, siis korjati raha kokku sugulastelt ja tuttavatelt. Mõni päev tagasi rääkis üks pereema mulle, et neil on jäänud tagasi maksta veel 1000 eurot, siis on nad lastega võlast vabad!

Riik unustas üürniku hetkel, mil ta majast välja saadi. Ei uut elamispinda, rahalist toetust ega nõustamist! Kuidas juhtus, et taasiseseisvunud demokraatlik Eesti sai nõndaviisi käituda? Ta küüditas, mis tähendab inimeste sunniviisilist ümberasustamist, oma kodudest omaenda kodanikke!

Senised valitsused, presidendid ja õiguskantslerid on valusa teema ees silma kinni pigistanud. Kuigi teadsid ja teavad, et taasiseseisvunud riigil on sügav sünnitrauma. Eelmine õiguskantsler Indrek Teder ütles, et üldsus on olukorraga harjunud ja seepärast pole vaja küsimusega enam tegelda. Mina sundüürnikuna aga tean, et ühiskond pole harjunud!

Nii nagu ei ole mitu põlvkonda suutnud unustada eestlaste Siberisse küüditamist, nii ei suuda sundüürnike lapsed unustada ema-isa endist kodu ja käivad seda aeg-ajalt puude vahelt salaja piidlemas.

ORASe esimese variandi alusel oli kodudest välja tõstetud õnnetuil perekondadel õigus samaväärsele elamispinnale samas elamurajoonis. Seaduse § 2 lõige 2 ütles selge sõnaga, et omandireformi käigus ei tohi tekkida uut ülekohut. Ometi see ülekohus sündis. Seda lubasid seaduse rohkem kui nelikümmend parandust, mis omanike ringi laiendamise huvides peaminister Mart Laari ja reformiminister Liia Hänni ajal riigikogus vastu võeti.

Asi läks nõnda hulluks, et omanikeks tehti nii surnuid kui täiesti kõrvalisi isikud, kel polnud konkreetse majaga mingit seost. Tekkis tohutu hulk libaomanikke, kes sageli ka Eesti Vabariigi välisesindustest saadud valedokumentide põhjal end endiseks omanikuks möllisid. Meedia on avaldanud libaomanike kohta hulga materjale. Üürnike liidul on näiteid, mis ka ajakirjanduses avaldatud, kus arhiividest kadusid majade kohta originaaldokumendid. Neid lihtsalt rebiti lehtede kaupa toimikutest välja.

Meenub juhtum, kus väliseesti proua tuli kauget kodumaad külastama ja otsustas külastada ka oma esivanemate Kalamajas asuvat maja. Suur oli tema üllatus, kui kuulis üürnike suust, et majal juba on uus endine omanik. Proua ise polnud kinnistule tagastamise avaldust teinud.

Üheksakümnendate aastate keskel kasvas eestlaste ahnus taevani. Kiire rikastumise viljakale põllule külvasid kahe käega väetist parempoolsete valitsuste üha uued seadusaktid. Tagastamisele, õigema nimega varastamisele, läksid viimasedki küünid ja puukuurid.

Mäletan kohtuistungit, kus tagastamisnõude nimekirja oli pandud ka 1940. aastal põllule jäänud lehmad ja kitsed. Nõudja ei suutnud mõista, et loomad vahepeal surid ja nende olemasolu on võimatu tõestada. Samas ühtegi pangalaenu, mis enamikul majadel peal oli, ükski kohus arvesse ei võtnud. Ei arvestatud ka sellega, et valdav osa üürnikke olid maju poole sajandi jooksul elus hoidnud. Neid remontinud, kütnud ja ajakohastanud.

Näiteks minu isakodu majas Nõmmel tõid üürnike kolm perekonda omaenda raha eest majja sisse veevärgi, kaevasid settekaevud, rajasid kanalisatsiooni, vahetasid kaasaegse vastu välja eestiaegsed elektrivõrgud, parandasid kuuride ja eluhoone katuseid, värvisid maja ja hoolitsesid aia eest.

Lausa uskumatu, kui ebainimlik oli üheksakümnendail aastail ametivõimude suhtumine majades elanud sundüürnikesse. Sõna otseses mõttes ei peetud neid inimesteks. Neid müüdi kui orje puuris. Majad tagastati endistele või libaomanikele koos seal elavate inimestega, kusjuures viimastele ei tohtinud teada anda uue omaniku nime.

Näiteks meie kuulsime alles naabritelt, et majale olevat vist omanik välja ilmunud. Kes see on ja mis staadiumis maja tagastamine, meile keegi ei rääkinud. Vaid tänu oma tutvustele Nõmme elamute ekspluatatsioonivalitsuses kuulsin asjast lähemalt. Ametlik teade saabus meie maja elanikele siis, kui tagastamine oli juba lõppjärgus. Nii hilja sellepärast, et me ei hakkaks ebaõiglusele vastu töötama, vaid laseksime end lamba moodi paljaks nülgida. Enamikul juhtudel nii ka läks. 

Kohtus õigust leida oli võimatu. Eesti kohtud ja kohtunikud töötasid kui konveieriliinil. Neile oli hetkel kehtiva ORASEga ette antud poliitiline nõudmine, et ükski üürnik õigust saada ei tohi. Käinud ise kümnetel protsessidel, võin öelda, et kohtunikud said poliitilise tellimuse täitmisega eeskujulikult hakkama. Praeguseks on Eesti Üürnike Liidul (EÜL) teada vaid üksikud juhtumid, kus majaelanikud kohtus võidu said. Paljud ei pidanudki seda ränka justiitsvõitlust vastu.

Nüüd, kus Eesti on saanud uue valitsuse, milles vasakvaade tugevam kui varem, näevad kodudest välja tõstetud perekonnad uut võimalust. Keskerakonnal on veerandsajandi jooksul seisnud kõikides valimisplatvormides aukohal lubadus abistada omandireformi ohvreid.

Esimese sammu peaminister juba astus. Vabariigi valitsus moodustas 2. märtsil omandireformi mõjude ja lahendamata küsimuste analüüsi komisjoni. Esimene istung on peetud, järgmise teemaks on EÜLi kollektiivse pöördumise arutamine. Sellele kollektiivsele pöördumisele ehk petitsioonile koguti 5200 allkirja.

Koos allkirjadega jõudis eelmise aasta lõpul parlamenti ka EÜLi juristide koostatud omandireformi läbiviimisel tekkinud kahju hüvitamise seaduse eelnõu projekt. Lisaks soovitati moodustada ka ajutine konsultatsioonipunkt, kus reformi ohvrid saaksid lisateavet ning võiksid registreerida oma nõude rahalise kompensatsiooni saamiseks.

Juba on kostnud ka hääled, et reformi ülekohtu heastamisega on hiljaks jäädud. Ütleksin vastu, et kui tagastamine sai toimuda rohkem kui poolsada aastat pärast majade natsionaliseerimist, siis kakskümmend kuus aastat pärast perede kodudest väljaajamist pole asjaga tegelemiseks hilja. Seda enam, et kõik tagastamise- ja kohtutoimikud on alles, hästi hoitud ja kättesaadavad. Oleks tarvis vaid valitsuse poliitilist tahet.

Kust leida kompensatsiooniks raha? Küsin vastu, kuhu kadus riigivara erastamisest saadud tulu, omandireformi jaoks ette nähtud fondide raha ja Nõukogude sõjaväelaste poolt mahajäetud tuhanded korterid? Kõik need summad on kellegi taskusse kanditud. Riigiasutuste ükskõiksel heakskiidul! Nüüd on sellesama riigi ülesanne tagasi vaadata, endale toimunust aru anda ja reformi ülekohut heastama asuda.

Komisjonile esitatud aruande andmeil moodustati omandireformi käigus esitatud taotluste põhjal umbes 140 500 varatoimikut, mis sisaldasid 233 400 isiku nõudeid. Omanikele välja makstud kompensatsioonide summa on ligikaudu 540 miljonit eurot.

Kui tagastamine oli eestlastele jõukohane, siis miks ei peaks ka tagastamise ohvrite abistamine jõukohane olema?

Autor on riigikogu omandireformi komisjoni liige, kaks kodu kaotanud sundüürnik.