EKI keelekool: hindamatu väärtusega esivanemate keel

Sven-Erik Soosaar Foto: Eesti Keele Instituut

Eesti keelel on mitmeid sugulaskeeli, millest tuntumad on küllap eesti keelest tunduvalt suurema kõnelejate arvuga soome ja ungari keel. Lisaks neile on eesti keelel ka paarkümmend väiksemat sugulast, mille kõnelejaid on tunduvalt vähem ja mitmed neist on lausa väljasuremise äärel. Paraku on ohustatud ka need sugulaskeeled, mille kõnelejaid on mitusada tuhat.

Üks neist on mari keel, mida räägitakse peamiselt Volga ääres asuvas Mari-Eli Vabariigis ehk Marimaal, aga palju marisid elab ka Baškortostanis, Kirovi oblastis, Sverdlovski oblastis, Tatarstanis ja mujal Venemaal.

Eesti sõnadega sarnaselt kõlavaid ühise päritoluga sõnu on mari keeles mitukümmend, nt jol, kol, lum, tul, tol! (jalg, kala, lumi, tuli, tule!). Ik, kok, kum, nõl, vič – ka niidumari arvsõnad kõlavad eestlasele üsna tuttavlikult! Kuu aja eest valminud eesti-mari veebisõnaraamat aadressil www.eki.ee/dict/mari/ annab kõigile eestlastele võimaluse lähemalt tutvuda ühe kauge sugulasrahva keelega ja on abiks ka eesti keelt õppivatele maridele. Ligi 10 000 sõnaartiklit sisaldavad ka näitelauseid ja hulgaliselt teaduse ja tehnika termineid.

Kaugete keelesugulastega on meil palju sarnast – nii nagu Eestis on ajalooliselt olnud kaks kirjakeelt: Tallinna ja Tartu keel, tänapäeval eesti kirjakeel ja võro kirjakeel, on ka maridel kaks kirjakeelt: niidu- ja mäemari. Lõuna pool kõneldav mäemari keel on väiksema kõnelejate arvuga nagu ka võro keel võrreldes eesti keelega.

Ja nagu õigetele soome-ugri keeltele kohane, on neis kasutusel täpitähed, kuigi mari keel kasutab vene tähestikku. Kui niidumari keeles on vaid ü (ӱ) ja ö (näiteks шӱдӧ – sada), siis mäemari kirjakeeles on ka ä ja nn «täppidega õ» (nt пӹтӹмӓш – lõpp). See on jällegi huvitav paralleel võru kirjakeelega, kus on samuti kaks õ-häälikut, mida kirjas märgitakse õ ja y-ga, nt jõgi – jyy (jõgi – jõe).

Omakeelset kooliharidust saab vaid väike osa maridest ja sedagi ainult algklassides. Marikeelseid telesaateid on paar tundi päevas ja marikeelsete raadiosaadete levik on piiratud, ka raamatuid ilmub vähe. Mari keele oskus noorema põlvkonna seas väheneb kiiresti. Indiviidile on iga keele oskus aken tervesse omaette maailma, aga inimkonnale on iga keele kadumine korvamatu kaotus. Väikeste keelte kõnelejatel on vaja rohkem eneseusku – esivanemate keelel on alati hindamatu väärtus ja on lühinägelik lastega oma emakeelt mitte rääkida. Vanavanemate keele mitteoskamine võib tekitada nooruki- ja täiskasvanueas tunde, et neid on millestki olulisest ilma jäetud, ja täiskasvanuna keele õppimine on palju vaevarikkam kui lapsena. Seega rääkigem oma lastega emakeeles, aga julgustagem neid ka võõrkeeli õppima – kasvõi mari keelt.