Mart Kivastik

FOTO: Silja Paavle

Kui Eesti eurolauluvõistluse eel või järel küsiti ühelt noorelt esinejalt, kelleks ta tahab saada, siis ta vastas, et tahaks nagu artistiks, aga samas tahaks ka heliloojaks. Lõpuks ei olnudki päris kindel, tahtis justkui mõlemat. See ongi keeruline küsimus, olla helilooja või artist? Heliloojaga on selge, ta on helilooja, aga kes on artist?

Mulle tuli esimesena pähe Michel Hazanaviciuse mängufilm «Artist», mis rääkis näitlejast, kes läks oma eluga rappa. Õnneks oli tal väike armas peni, kes mehe päästis. Kuigi vaevalt pidas too noor esineja seda filmi silmas. Tolles filmis oli peategelane rohkem kui näitleja, tema enda (traagiline) elu muutus kunstiks, nii et filmis tähendas artist elukunstnikku. Tähelepanuväärse eluga kunstnikku. Nii juhtub elus.

Osa näitlejaid, kunstnikke, kirjanikke on artistid. Me ei pruugi üldse tunda Salvador Dali kunsti, aga tema vuntse tunneme juba kaugelt. Eestis on selliseks nähtuseks Kaur Kender, kes alustas kirjanikuna, aga artistina on saavutanud isegi suurema tuntuse. Kenderi näitel on selge, et artist võib tähendada ka kuulsust ilma põhjuseta, puhast kuulsust.

Kender kui kirjanik ei ole ammu enam end ilmutanud, teles näeme teda iga päev. Sama tüüpi artisti ülimaks näiteks on Paris Hilton, kes on sellepärast kuulus, et ta on kuulus sellepärast, et ta on kuulus.