Neeme Korv: kuidas püüda mootorratturit?

Ajakirjanik Neeme Korv. Foto: Tairo Lutter

Iga peatumismärguande saanud mootorrattur ei page politsei eest nagu hullumeelne ning kihutaja rammimisest ei kujune korrakaitsjate peamine töömeetod. Kala tuleb püüda ussi ja hiirt juustutükiga, aga võlurit uudishimuga, tegi ühes Karel Čapeki igihaljas kunstmuinasjutus teoorias ja praktikas selgeks Ameerika detektiiv Sidney Hall. Kihutavate motomeeste püüdmine algab nutikast ennetusest. Siin on mõtteainet ja tööd nii koolitajatel, järelevalvel kui ka motokogukonnal.

Esmalt politsei sundpeatatud tsikkel Tallinnas ning kohe sellele otsa alkoholi tarbinud kihutaja Pärnus. Paistab silma, et mootorrataste ja mootorratturitega seotud vahejuhtumid ületavad kergemini uudiskünnise kui kunagi varem.

Nähtus kerkib esile enamasti siis, kui tegemist on kurioosse üksikjuhtumiga või puudutab juba laiemat avalikkust. Mäletan, kuidas 1990. aastate alguses vaadati järele esimestele lääne tänavalegaalsetele sportmootorratastele. Noolena kihutavaid, möirgavaid imeasju oldi varem näinud vaid Kalevi Suursõidul. Või põrisevad Harley-Davisonid. Inimesed, kelle teadvuses oli mootorratas sinist suitsu välja ajav suur sääreväristaja, uimane, pigem maapiirkonna sõiduriist, esitasid küsimusi: kas niisugused kiirused ja detsibellid sobivad üldse tänavatele?

Nüüd hakkab mootorratas nišist keskpõrandale kolima. Maanteeameti andmetel oli aasta lõpu seisuga Eesti liiklusregistris 31 255 mootorratast ning 17 579 mopeedi. Sajandi alguses oli neid vaid 6000. Suurem osa veneaegsetest tsiklitest oli registreerimata ning ega neid tänaval kuigivõrd kohanudki. Kuid kaherattaliste arvukus kajastub ka inimeste teadvuses. Igaühel on mõni tuttav, kes sõidab tsikliga. Mootorratas kontori ees on tavaline nähtus.

Liikluskorralduses, kus õigete hoiakute kujundamine on ohutuse keskne alus, ei tohi niisugust momenti maha magada. Asjasse puutuvates ametkondades – maanteeametis, politseis – tuleb motoalast kompetentsi oluliselt tõsta. Mitte ainult teoreetilist, vaid ka praktilist. Teisisõnu, otsustajad ja kõneisikud peavad olema inimesed, kes liiklevad ise kasvõi aeg-ajalt tsikliga. Vaid selliste eestkõnelejate sõnumit võetakse tõsiselt. Mootorrattur mõistab mootorratturit. Motopolitsei oma nähtava tegevusega on eeskujulik näide.

Suurem osa roolikeerajaist peab oma autost lugu kui tarbeesemest, ent mootorrattur sõidab tsikliga, sest armastab tsikliga sõita. Olen veendunud, et karistused on juba piisavalt karmid, pelgalt sunniga õigeid hoiakuid ei kujunda. Seevastu korralikud harjutusplatsid ja -rajad, soodustingimustel täienduskoolitused, kampaaniad motofännidest positiivse kuvandiga avaliku elu tegelaste vedamisel jne on kindel edutee ohutuma liikluse poole.

Musti lambaid leidub igas karjas. Avalik tähelepanu, isegi kui selle lätted on negatiivsed, tuleb ära kasutada.